Seekord sooviti mängida kindla peale, ja seetõttu kasutati uurimuse koostamiseks Tallinna omadest kaalukama mainega Tartu teadlasi, eesotsas sotsist poliitikaveterani Marju Lauristiniga.

Paraku kannab lõppenud nädala keskel avalikustatud uurimus sedavõrd selgelt tellimustöö pitserit, et selle tõsiseltvõtmine on kriitiliselt mõtlevale ja (vähemalt Põhja-Eestis) lahtiste silmadega ringi käivale kodanikule lihtsalt võimatu.

Alustame uurimuse põhiteesist, mille kohaselt suhted kahe rahvusrühma vahel pole pärast pronksiöid halvenenud. Väite peamiseks kinnituseks tuuakse see, nagu poleks kohalikul ja olmetasandil konfliktsus kasvanud: erinevast rahvusest naabrid ütlevat ikka üksteisele tere ja lapsed mängivat koos ühes liivakastis.

Kogu see ilus jehhovistlik paradiisipilt ei kannata muidugi absoluutselt mitte mingisugust kriitikat. Ega oma uurimuse metodoloogiat ja küsimuste sisu arvestades ka mitte mingit tõsiseltvõetavat teaduslikku põhjendust.

See eirab täielikult fundamentaalseid, kuid Eesti ühiskonnas elementaarseid tõsiasju: alates sellest, et üldreeglina eesti ja vene lapsed ei mängi ühes liivakastis — ja kui mängivad, siis ainult juhul, kui eesti ja vene lapsi on vahekorras kümme ühele (vastupidisel juhul aetakse eesti lapsed liivakastist lihtsalt minema) — ja lõpetades sellega, et nn vene mässu lüüasaamine on venelaste enamikule peale sundinud leplikuma hoiaku, kui see oleks olnud juhul, kui neid saatnuks mässamisel mingigi edu (näiteks jäänuks pronksmees oma vanale kohale edasi).

Selle asemel, et tõdeda Eesti venelaste äraootavat seisukohta ja vähemalt kolmandiku siin elavate muulaste valmisolekut uueks väljaastumiseks, rahustab raport meid sellega, et tervenisti 68 protsenti venelastest peab ennast eesti rahva hulka kuuluvaks! Mida see tähendab? Et nad on eurooplased, eestimaalased, eestlased, Eesti kodanikud, ühte, teist, kolmandat ja veel midagi? Vastust teab vaid tuul.

Sama naeruväärne on lõimumise jutt. Ei kodakondsus, eesti keele oskus, tuttavad eestlased, usaldus riigi vastu ega positiivne hoiak Eesti arengute suhtes taga automaatselt seda, et need inimesed kriisiolukordades Eesti poole hoiavad. Vastupidi, paradoksaalsel kombel võivad need inimesed olla Eesti ja eestlaste suhtes vaenulikumadki kui see kaheksa protsenti, kes küsitluse andmetel pole üldse lõimunud.

Viimastel on tõenäoliselt täiesti pohh, samas kui need, keda Lauristin kutsub üles käsitlema eestlaste liitlastena, võivad just tänu oma keeleoskusele ning suhtlemisele eestlastega tunda eriti teravalt seda lõhet, mentaalset erinevust ja võõristust, mis eestlaste ja venelaste vahel valitseb ja — seni, kuni püsib Venemaa agressiooni ja Eesti totaalse venestamise oht — ka valitsema jääb.

Tegelikult tunnistab seda mingil määral kogu oma tellimusliku positiivsuse juures ka uurimus, sedastades, et kodakondsuse saamine pole noori venelasi Eesti riigi suhtes sõbralikumaks muutnud. Ometi võisime alles paar päeva tagasi kuulda sotsialistliku lööktöö stiilis raportit sellest, kuidas järjekordselt omistati Eesti kodakondsus enam kui kolmesajale inimesele ja et mittekodanike arv väheneb meil oodatust kiiremini. Järelikult väheneb oodatust kiiremini ka eestlaste kaal Eesti sisepoliitikas.

Ent tagasi uurimuse juurde. Rahvussuhete tõelisest sisust vaatab uurimus mööda ka puhul, kus mainitakse, et arvestatav osa siinsetest muulastest peab Eesti meediakanaleid usaldusväärsemaks kui Vene omasid. Uurimuse autorite meelest kõneleks see justnagu tõsiasjast, et kõigele vaatamata seisavad venelased siiski näoga Eesti poole.

Vale, lugupeetud teadlased. See kõneleb küll sellest, et siinseid olusid omal nahal tundvad venelased teavad väga hästi, et putinlik meedia vassib ja valetab ning et seepärast on mõistlikum asjade tegelikust seisust infot hankida Eesti kanalitest. See ei tähenda aga hoopiski, nagu ei laseks venelased ennast mõjutada igapäevasest suurvenelikust ajupesust ja šovinistlikust propagandast, mida nad enam kui külluses saavad Venemaalt. Ja mis neid märksa sügavamalt mõjutab, kui meie uskuda tahaksime.

Mis vaadeldava uurimuse juures aga kõige enam ärritab, on see, kui jultunult selle “teaduslikkust” lansseeritakse tee sillutamiseks eestlaste (tegelikult siiani taassündimata) rahvusriikluse nullimiseks. Nii saame raportist esimest korda ametlikul tasandil teada (aga tegemist on ju rahvastikuministri büroo poolt tellitud uurimusega, mis minister Urve Palo sõnul on “sisendiks uuele rahvastikuprogrammile”), et Eestis Venemaa ja tema lääne-sõprade rõõmuks ikkagi diskrimineeritakse venelasi. Seda olevat korduvalt kogenud tervelt kolmandik venelastest.

“Teaduslik” järeldus sellest saab olla muidugi vaid üks: eestlased, tehke venelastele veel rohkem ruumi, et nemad teid keeleliselt, poliitiliselt ja majanduslikult diskrimineerida saaksid!

Sama tõlgendust kannab uurimuses toodud väide, mille kohaselt tervelt 51 protsenti eestlastest ja 91 protsenti venelastest toetab venekeelsete subtiitrite lisamist eestikeelsetele saadetele. Kui see pole otsene ettevalmistustöö vene keelele teise riigikeele staatuse andmiseks, siis mis see on?

Kokkuvõttes võime öelda, et Eestis on pronksiööde järel kujunenud absurdne olukord, kus kuritegeliku kallaletungi õnnestunult tagasi löönud ohver kallaletungis masohhistlikult iseennast süüdistab ja on nõus viimase hinge tagant ära andma, et kurjategija oleks suuremeelselt nõus talle “andestama”.

Võib-olla sobib niisugune lähenemine õnnetul kombel rahvastikuministriks sattunud Urve Palole ja teaduse kattevarjus oma poliitilisi arusaamu realiseerivale Marju Lauristinile, aga kindlasti ei sobi see mulle ja — võin küsitlusi korraldamatagi veendunult kinnitada — sadadele tuhandetele tavalistele eesti inimestele.

Soomlastel on ütlus: Maalla maan tavalla. Meil võiks olla rahvusena sedavõrd enesekindlust, et sellest tõdemusest juhinduda ka oma vahekordades siinsete venelastega, mitte alanduda seina ääri mööda käies vabandust paluma, et me ikka veel siin Eestis olemas oleme ja Venemaale ning tema partneritele tüli teha julgeme.

Aga just sedasorti alandlik, ehkki silmakirjalikult teaduslikkuse rüüsse riietatud alistumismanifest on sotsist rahvastikuministri poolt (taustal seisva presidendi ilmsel heakskiidul) tellitud uurimus.