Mart Helme: Euroopa majandust ei päästa enam ükski abipakett

 (224)
Mart Helme: Euroopa majandust ei päästa enam ükski abipakett
Mart HelmeFoto: Tanel Meos

Vaevalt jõudis riigikogu anda oma nõusoleku Euroopa stabiilsusfondis osalemiseks, kui Euroopa Komisjoni president Jose Barroso ning mitu „sõltumatut“ majandusanalüütikut teatasid, et euro, Euroopa Liidu ja Euroopa majanduse päästmiseks läheb tegelikult vaja kokku kaks triljonit (!) eurot.

Võrdluseks: kogu maailma SKP kokku on umbes 25 triljonit.

Eestlase jätab see kõik muidugi külmaks. On meil siis valikuid? Me ei saa ju üksi jääda! See on järjekordne valik ida ja lääne vahel. Parem maksta praegu, kui elada lõputus kriisis või hoopis kokku kukkunud majanduse tingimustes. Kui me nüüd ei maksa, läheb mitteosalemine meile tulevikus veel rohkem maksma…

Kõik see on pehmelt öeldes ajupesu ja propaganda, sest praeguseks peaks igale kriitiliselt mõtlevale inimesele selge olema, et eurot, Euroopa Liitu ja Euroopa majandust ei päästa enam ükski abipakett. Ning seda põhjusel, et Euroopa (mitte üksnes Euroopa Liit) on oma allakäigul jõudnud surmaeelsesse agooniasse. Spekulatiivse korporatsioonikapitalismi ja laenurahal õilmitsenud heaoluühiskonna krahh, mida korrumpeerunud poliitikud ikka veel vältida püüavad, on vaid asja üks külg (ehkki just seda saavad inimesed oma nahal kõigepealt ja kõige valusamalt tunda).

Samal ajal on Euroopa agoonia ka poliitiline, administratiivne ja (ning see on kõige tähtsam!) moraalne.

See kriis on poliitiline, kuna olukord tänapäeva Euroopas, mida Euroopa Komisjoni näol juhivad rahvaste poolt mitte valitud ja seega mitte kellegi ees vastutavad tegelased, kes samal ajal kontrollimatult valdavad hiigelvõimu ja ressursse, on kõike muud kui demokraatlik. See võim kasutab kõige jõhkramal kombel ajupesu ja teerullitaktikat, et oma tahtmist saada. Olgu siinkohal viimaseks näiteks kasvõi EFSF-i üleeuroopaline läbisurumine.

Ent demokraatia järele ei lõhna ammu enam ka riikide sisepoliitikad, kus juba rutiinselt väänatakse seadusandlust, riikide põhiseadused kaasa arvatud, ja kus täiesti jultunult ning karistamatult saavad tegutseda niisugused tüübid nagu Berlusconi. Eesti põhiseaduse rikkumistest ja pisikestest jokk-skeemidest pole kõige selle taustal muidugi mõtet rääkidagi, ehkki nad oma olemuselt on sama tülgastavad.

Administratiivne on Euroopa kriis seetõttu, et viimase paari aastakümnega on poliitikud ja bürokraadid usurpeerinud kodanikelt valdkonna valdkonna järel, muutes kodanike omaalgatuse miljonite arulagedate ettekirjutustega võimatuks või siis ülaltpoolt antavate finantssüstidega juhitavaks-reguleeritavaks. Üha enam on kodanik selle kõige juures seatud valiku ette: vabadus (süsteemi vastu võitlemine) või turvalisus (leppimine ja kohandumine).

Mass valib, teadagi, loodetava turvalisuse, mille ta ise oma maksudega eelnevalt kinni on maksnud. Ja on tänulik, kui saab näpuotsaga raha küla kiigeplatsi või seltsimaja remontimiseks, andmata endale aru, et tegelikud poliitilised vabadused on ta selle tehinguga tema raha üle otsustavatele poliitikutele ja tippbürokraatidele ära andnud.

Ja siin jõuamegi Euroopa allakäigu kõige olulisema põhjuseni. Selleks on moraalne ja vaimne vaakum, mis materialistlikus-konsumeristlikus Euroopas valitseb. Selleks on relativism, millega tõlgendatakse kõige igipõlisemaid väärtusi ja institutsioone. Selleks on ideaalide ja identiteetide järjekindel hävitamine. Moraalse kompassi puudumisest tuleneb väärikuse defitsiit ja samast tuleneb ka julguse puudumine oma tõdede kaitsmiseks.

Kui maalida taustaks veel siiani heaoluühiskondades elanud noorte lõbus ja keskeani kestev lapsepõlv ning lähema aastakümne jooksul aset leidev kriitilise massi eurooplaste kollektiivne pensioneerumine, seejärel aga massiline hinge heitmine, saamegi pildi Euroopast, mille hetkeseisundit pole võimalik kirjeldada muuna kui agooniana.

Ent nagu öeldud, eestlast see kõik ei loksuta. Eestlane on harjunud, et temalt kooritakse seitse nahka ja ta lohutab ennast sellega, et ega siis rohkem ikka ei tohi. Pealegi lubati peale seitsmenda naha võtmist mold uuesti lobi täis kallata. Alateadlikult lepib eestlane aga sellegagi, et pärast seismenda naha koorimist kooritakse uuesti seitse nahka ja et lobi ikkagi ei tule. Mis siis, et lubati.

Aga mida me teha saame? On meil siis valikuid? Me ei saa ju üksi jääda! See on järjekordne valik ida ja lääne vahel! Parem maksta praegu kui elada lõputus kriisis või hoopis kokku kukkunud majanduse tingimustes! Kui me nüüd ei maksa, läheb mittemaksmine meile tulevikus veel rohkem maksma…

Loe veel

Inimesed, kas te tõesti usute seda demagoogiat? Olge siis vähemalt nii väärikad, et lubate endale juba peaaegu keelatuks kuulutatud iseseisvat mõtlemist!

Euroopa Liit ei toonud meile julgeolekut ja jõukust. Euro tõstis meie hindu ega taganud stabiilsust, investeeringuid või heaolu. EFSF-is osalemine ei päästa Euroopat ega Eestit.

Ees on karmid ajad. Pange kartul maha ja ostke kuur küttepuid täis. Kuni euro veel üleüldse midagi maksab.

>em>Autor on eesti ajaloolane ja poliitik.