Mart Helme: Eesti eest võitlemise aeg

 (729)

Mart Helme
Foto: DELFI

On lausa hämmastav, et pärast mitut kristalliööd levib Eesti meedias ikka veel süüdistavaid, ennast haletsevaid ja parastavaid targutusi, mille sisu taandub lühidalt kokku võttes ühele: ise keerasime endale käki kokku.

Inimesed, kes nii arvavad ja räägivad, lihtsalt keelduvad silma vaatamast tõsiasjadele, millest kaalukaim on Venemaa permanentselt agressiivne poliitika Balti riikide, eriti logistilis-strateegiliselt ülitähtsate Eesti ja Läti suhtes. See poliitika on nn uue Venemaa lühikese eksistentsi vältel raamatusse raiutud lähivälismaa doktriini näol, mis selgesõnaliselt sätestab, et Moskva peab hoolt kandma vene rahvusest viienda kolonni säilitamise ja oma infoväljas hoidmise eest endistes liiduvabariikides.

Seega eksivad Eestit, eestlasi või ka üksnes Andrus Ansipit rumalas Vene-poliitikas süüdistavad taskufilosoofid kõige põhilisemas: selles, et konflikt ei lähtu mitte meie valest toonist suhtlemisel Moskvaga, vaid on meile Moskva poolt lakkamatult otsitavate ja leitavate ettekäänete alusel peale surutud. Võiks ükskord ometi aru saada, et selle konflikti vundamendiks on geopoliitika ja Venemaa suurriiklikud ning majanduslikud huvid.

Vastavalt tuleb objektiivselt hinnata ka Venemaa tegevust Eestis viimase viieteistkümne aasta jooksul. Õigupoolest algasid Moskva ettevalmistused meie hoidmiseks oma lõa otsas juba enne, kui Nõukogude Liit lõplikult laguneda jõudis. Oluline element nendes ettevalmistustes oli sealjuures 1990. aastal sõlmitud Savisaare-Bakatini leping, mille alusel viidi Eestist minema KGB arhiivid. See leping tagas Venemaale võimaluse oma endiste kaastööliste baasil alustada uute mõjuagentide tekitamist ja panna sel niiviisi alus aina laienevatele koostöövõrgustikele. Viimaste loomise eesmärgiks pole muidugi olnud huvi sportlikuks jõukatsumiseks Eesti vastavate organitega, vaid infiltreerumine Eesti ühiskonda määral, mis tagab kriisiolukorras Venemaale võimalikult efektiivse mänguruumi.

Loe veel

Nagu praegu näeme, on see küllaltki suurel määral ka õnnestunud. Tänu aastate vältel tehtud eeltööle on Vene saatkonnal Tallinnas võimalik üliefektiivselt ja selle juures varju jäädes dirigeerida mitte ainult teatud erakondade tegevust, vaid ka arvestatavat hulka siinseid venelasi. Viimased ööd ja päevad ongi demonstreerinud, kuidas Moskva taktika Eestis toimib. Poliitikas on Venemaa vahetuks suuvoodriks Keskerakond ja eriti selle juht Edgar Savisaar, kelle tegevus kõigub praeguseks juba riigireetmise piiril, tänavatel koondavad ja juhivad märatsevaid jõuke aga saatkonnalt otseseid instruktsioon saavad palgalised brigadirid.

Marodööritsevaid venelasi haletsevad Eesti vasakpoolsed võiksid taibata, et küsimus siinsete vene noorte õigustest, heaolust ja perspektiividest pole Moskva jaoks tegelikult absoluutselt päevakorral. Moskvale on nad statistid, keda kasutatakse selleks, et Eestit Venemaa ette põlvili suruda. Kui see ei õnnestu — ja see ei õnnestu! — hülgab Venemaa oma “kaasmaalased” silma pilgutamata.

Savisaarel on kogu tema praeguse kriisi ajal ilmutatud alatuse juures õigus ühes: viimaste päevade sündmused Eestis tähendavad nn integratsiooni lõppu. Aga mitte selles mõttes, nagu tema seda arvab. Kuigi märulid mõnda aega veel jätkuvad ja tõenäoliselt 9. mail senisest veelgi suurema ulatuse omandavad, on venelased Eestis praeguseks ometi juba kaotanud — moraalselt. Iga järjekordse vandalismiaktiga süvendavad nad kõigi korralike kodanike viha ja põlgust enda vastu, iga ründega Eesti riigi vastu eraldavad nad ennast üha kaugemale Eesti ühiskonna äärealadele. Ja sealt surutakse nad pikkamööda täiesti Eestist välja. Muide, otsustavat rolli mängivad selle juures need venelased — ja viimaseid on märatsejatest oluliselt rohkem — kes mõistavad, et eestlased on tegelikult suuremeelselt andnud neile siin ilusa ja aina rikkamaks ning meeldivamaks muutunud kodumaad, mida nad Venemaa ja putinismi vastu mitte mingil juhul vahetada ei soovi.

Tegelikult seavadki tänavatel laamendavad venelased oma rahulikud rahvuskaaslased praegu alternatiivi ette: kas assimileeruda või lahkuda. Sest niisugust rahulikku kooseksisteerimist nagu enne, pärast praeguseid sündmusi enam ei tule.

On mõistetamatu, et selles olukorras leidub ikka veel eluvõõraid kohvikufilosoofe, kes usuvad, et kiire ja põhimõttelage järeleandmiste tegemine venelaste rahustamiseks võib anda sama kiireid ja positiivseid tulemusi. Kohvikufilosoofid võiks oma silmad avada ja mõista, et Moskva on praegu siinseid venelasi küüniliselt tulle visates alustanud hasartmängu, mille ta vältimatult kaotab. Sest Moskva on 1939. aasta kogemusest lähtuvalt arvestanud, et Eesti ei hakka vastu. Eesti on aga kõigi siinsete vasakpoolsete liberaalide kiuste vastu hakanud. Ning rahva vastupanuvalmidus — ja tahe — selgelt kasvavad. Kui valitsus suudab seda vasturinda tarmukalt juhtida, on Eesti võitmatu. On meil ju piisavalt reserve, et isegi Moskva pikaajaline kurnamisstrateegia nulliks teha. Mõelgem vaid oma kümnele tuhandele praeguseks võitlushimust juba põlevale kaitseliitlasele.

Igale patrioodile on selles olukorras seepärast imperatiiviks valitsust omapoolselt toetada. Vaidleme ja süüdistame üksteist hiljem. Praegu on aeg ühiselt Eesti eest seista. Ja meie iseseisvuse vaenlasi võita.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare