On loomulik, et iga väiksema häda pärast arsti juurde ei joosta. Mitmed kodused ravivõtted on sedavõrd kinnistunud, et nende kultuurilisele olemusele ei mõelda. Folklorist ja meditsiiniuurija Piret Paal toob näite viinasokkidest, mida Eestis kasutatakse sageli palaviku puhul, ent juba näiteks Soomes tundub viina valamine sokkidele olevat lihtsalt kummaline ja tarbetu raiskamine.  

Arusaamad haigusest või sobilikest ravimeetoditest on erinevates kultuurides ja erinevatel ajahetkedel olnud üllatavalt erinevad. Tõenduspõhine biomeditsiin hakkas valdavalt välja kujunema alles 19. sajandil ning selle kõrval leidub palju muid lähenemisi, mis on samuti tervise hoidmisele või parandamisele suunatud.

Alternatiiv-täiendmeditsiini (ingliskeelses kirjanduses complementary-alternative medicine ehk CAM) hõlmab väga erinevaid meetodeid, mis ei kuulu tavameditsiini ehk tõenduspõhise biomeditsiini alla.

Mõningad alternatiivsed meetodid on täiendravina aktsepteeritud ning sarnanevad tavameditsiinile ka oma väljaõppelt ja korralduselt. Nii õpivad näiteks kiropraktikud USAs ülikoolides ja saavad lõpetades ametliku akrediteeringu. Ka Eestis on kutsekoda kinnitanud täiendmeditsiini ja loodusravi terapeudi kutsestandardid, mis katavad küll vaid väikese osa kogu alternatiivmeditsiinist. Alternatiivravi täiendab üldiselt arstide pakutud raviskeeme, kuid leidub ka neid õpetusi-traditsioone, mis mõtestavad tervist ja haigusi biomeditsiinist erinevalt.

Ajakirjanduses ilmub regulaarselt lugusid edukatest paranemistest alternatiivsete meetodite abil, kuid samas ka alternatiivravi ebaõnnestumistest ning pettustest. Hiljuti pälvis rohkelt tähelepanu Lea Dali Lion, kes kasutas biomeditsiinilise vähiravi kõrval ka mitmeid alternatiivseid meetodeid. Edukalt vähiravi läbinud laulja mõistab haigust kui olulist katsumust-õppetundi, mis kuulub loomuliku ja vajalikuna tema inimesena kasvamise teele.

Suur osa vaimseid-alternatiivseid lähenemisi mõtestavadki haiguste põhjuseid biomeditsiinist erinevalt ning näevad paranemisel võtmerolli ja vastutust patsiendil endal. Eestis on taolist seisukohta kujundanud Luule Viilma, kes on ühtlasi ka Eesti taasiseseisvumise aja üks enimtiražeeritud autoreid.

Viilma ja teiste sarnaste autorite kohaselt tuleb haiguste põhjust otsida omaenda käitumisest ja mõtlemisest, stressidest ja konfliktidest ümbritsevate inimestega. Tervena püsimine või terveks saamine eeldab hoidumist ebamoraalsest-halvast käitumisest või mõtlemisest. Seega hõlmab tervisekäitumine kogu inimese eluviisi ja ellusuhtumist.

Erilise tähenduse võib saada kehaga arvestamine ning püüd mõista keha saadetud sõnumeid, mis suunavad inimest õigemini elama. Need sõnumid võivad olla kas haigused ja vaevused või hoopis mingid erilised tundmused nagu soojustunne või värinad. Kehalt saadud sõnumid võivad nii saada oluliseks terviseinfo allikaks.

Tervisealaste raamatute, meedia ja internetiallikate hulk on väga suur ja eripalgeline. Inimeste endi suurem osalus terviseotsuste langetamisel on kasvatanud näiteks interneti rolli infokanalina, mis on uuringute põhjal kohati jõudmas järgi arstide mõjukusele.

Samuti on kasvanud usaldamatus meditsiinisüsteemi vastu. On levinud kahtlus, et kasumijahil ravimitootjad suudavad mõjutada nii arste kui kontrollsüsteeme. Võimalike tüsistuste hirmus välditakse vaktsineerimist, ehkki arstid ja rahvatervise spetsialistid seda soovitavad. Alternatiivsed meetodid tunduvad loomulikumad ja ohutumad.

Eestis on inimeste tervisepraktikaid vähe uuritud, ehkki eestlaste kogemused on kahtlemata eripalgelised ja põnevad.  

Ka Teil on võimalik uurimisele kaasa aidata, kui täidate küsimustiku, mis avaneb SIIN.