Margus Tsahkna: Kes kardab 0,1 protsenti?
Nii ajuvaba seisukohta pole ma ammu kuulnud. Tasuta kõrgharidusele kulub IRLi arvestuste kohaselt 40 miljonit eurot aastas, mis on orienteeruvalt 0,1 protsenti selle aasta riigieelarve mahust. Igaüks, kes väidab, et kulutuste tõstmine 0,1 protsenti eelarve mahust tähendab Eesti peatumatut suundumist pankroti teele, ei ole tõsiseltvõetav.
Teatavasti ennustavad enamvähem kõik lugupeetud allikad majanduskasvu, mis omakorda hakkab ka riigieelarvesse tulu tootma. IRLi valimislubadused on nii odavad, et raha jätkub rahulikult ka teiste erakondade lubaduste jaoks.
Ent tulgem tagasi tegeliku küsimuse juurde, nimelt miks on tasuta kõrgharidus hea? Vastus on ju imelihtne, kulla Watson, tasuta kõrgharidust saavad endale lubada kõik, sellal kui tasuline kõrgharidus sõltub tudengi vanemate rahakotist.
End kavalaks pidavad persoonid teatavad nüüd irvitades, et maksumaksja maksab selle tasuta kõrghariduse ikka kinni ning tasuta asju pole. Kõik õige, peale suhtumise. Ent küsigem endalt, miks ei küsi me raha näiteks keskkooli või isegi põhikooli õpilaste vanematelt, vaid laseme riigil selle kinni maksta? Põhjus on lihtne, me ei taha, et vanemad vaesusest või hoolimatusest jätaksid oma lastele hariduse andmata.
Nüüd ongi küsimus selles, millist riigi me luua tahame, haritud inimeste riiki või harimatute inimeste riiki? Tagades kõigile suutlikele tasuta kõrghariduse näitab riik selgelt oma suhtumist. Eesti inimene peab olema haritud, et ta saaks olla tootlik ja teenida kõrget palka. Ja kes sellega ei nõustu, võiks ise minna näiteks ehitusplatsile rügama ja kõrgemad sihid unustada.
Ja ega küsimus pole vaid tasuta õppes, vaid ka selles, et üliõpilane saaks piisavat stipendiumi, et ta saaks töötamata elada. See stipendium ei pea üldse kõrge olema, sest noor inimene pole väga nõudlik, piisab, et päris näljas pole. Ja lõpetage jutt tudengite õllejoomise toetamisest. Mul on vastik vaadata tüüpe, kes iga tudengite õppetoetuste või stipendiumite teema peale tõstatavad tudengite joomise küsimuse ja lippavad ise külmkappi uue õlle järele, kui on oma anonüümse kommentaariga valmis saanud.
