Kommentaariumides ja erinevate arvajate seas on kõlanud imestus, et Reformierakonna toetus pole üldse kukkunud pärast ränka Silvergate'i ja mitmeid kummalisi PR-fopaasid, mis sellele järgnesid. Asi tundub veider just selle tõttu, et ajakirjandus on Reformierakonda ka lausa kättemaksuhimuliselt kogu protsessi käigus nüpeldanud. Ning eriliselt on kriitikud närvi ajanud asjaolu, et Reformierakond pole kordagi midagi kahetsenud, tuhka pähe raputanud, õppust võtnud või vajalikke järeldusi teinud.

Enamik arvajaid aga unustab ära, et Reformierakond ei ole mingi tavaline partei. Juba üle 5 aasta on RE ilmselge eesmärk olla See Partei, ainulaadne, ilmeksimatu, kivikõva, ühtne, ülitark, samas halastamatu ja hea mäluga. Kusjuures see on hämmmastaval kombel enamasti ka õnnestunud, vähemalt näiliselt.

Kui algas majanduskriis ja Reformierakond võttis ette nahaalseid manöövreid oma majanduspoliitika ning positsioonide säilitamiseks, ennustasid väga paljud sellisele käitumisele ja Eesti seisukorrale hävingut. Aga seda ei juhtunud. Vastupidi, vähemalt statistilised tulemused näisid ja näivad lausa väga head. Samal ajal kui teised parteid saja häda küüsis vaevlesid ja lagunesid, langesid häbisse ja põlgusesse, säilitas RE oma kõrgel pjedestaalil absoluutse puutumatuse.

Partei pole lihtsalt partei

Sellise jumaliku ambitsiooni eeskujusid pole mõtet kaugelt otsida. Kohe, kui Venemaa Kommunistide-Bolševike Partei 1917. aastal riigis vägivaldselt võimu haaras, algas töö selle nimel, et jääks mulje, et Partei pole lihtsalt partei, vaid midagi palju enamat. Marxi teooriaid edasi arendades leiutas Vladimir Lenin idee, et just tema kokkuklopsitud poolintelligentide seltskond on just see Hegeli Ajastu Vaimu väljavalitud Need Õiged.

Sellise staatusega kaasnes järjest enam kvaasireligioosne kultus ning muidugi ilmeksimatuse müüt. Partei ei teinud kunagi vigu, vigu tegid vaid üksikud nõrgad või pahad inimesed, kes salakavalalt Partei (suure tähega) ridadesse olid end sisse sokutanud. See müüt kestis kuni Gorbatšovi glasnosti ehk avalikustamiseni, mis kogu selle jama paljastas ning Nõukogude impeeriumi ülikiiresti ka hävitas.

Aga Reformierakonnal enda õnneks pole vaja valitseda määratut maa-ala, neil on hallata suhteliselt väike riik ja seetõttu on paljud ülesanded lihtsamad. Samas „pahade“ ja „nõrkade“ inimeste probleem jääb. Ammu oli selge, et RE-d väljaspoolt paljaste kätega ei võta. Seega jäid vaid oodata kuni keegi RE sees süsteemisse mõrasid tekitab. Ja nagu arvata oli, sai selleks üks partei väheseid siiraid lapsesuid, staažikas noorpoliitik, kui Riigikogu mugavast kohast ilma jäänud Silver Meikar, kes enda näitel paljastas, et ka Erakond sahkerdab kahtlase rahaga.

Ja mida pidi See Partei, ilmeksimatu Reformierakond küll selle kõige peale tegema? Tunnistada, et ka nemad on teinud vigu? EI! See oleks tähendanud väga kõrget ja valusat kukkumist, kukkumist jumalikult positsioonilt tavaliste inimlike-ekslike parteide sekka, Keskerakonna, IRLi ja sotside juurde. See oleks võinud kaasa tuua ka muid, ettenägematuid ahelreaktsioone. Näiteks uusi reetureid ja paljastajaid, toetuse järsku langust, liikmete ülejooksmisi.

Ainult memmekad nutavad ja paluvad andeks

Loomulikult valis RE endale praktiliselt ainuvõimaliku tee – kivinäo, totaalse ühtsuse demonstreerimise, kõige eitamise ja Meikari läbisõimamise-väljavilistamise. Nagu NLKP oli teinud korduvalt ja palju aastakümneid varem. Lisaks üle Jürgen Ligi huulte tulnud väide, et Meikari tegu on riigivastane. Partei ja riigi ühtsus oli ka NLKP üldine mantra ja praktika.

Lisaks peab mainima, et küllap RE tunneb oma valijaid. Teatakse, et nood ootavad Sellelt Parteilt eelkõige raudset närvi ja kätt. Ainult memmekad nutavad ja paluvad andeks. Pealegi võib tõeline Reformierakonna valija küll Erakonnas pettuda, kuid vaevalt, et ta mõnd teist parteid valiks.

Miks rahvas, kes peaks kõike demokraatlikus riigis otsustama, oma väljauuritud arvamuses ei reageeri Meikari paljastustele, Erakonna ülbusele, Ansipi rumalustele?

Paljud niimoodi küsijad on ühiskondlikult (ja vaimselt) aktiivsed inimesed, kes ekslikult arvavad, et kõik teised on samasugused. Tegelikult on lõviosa Eesti elanikke ühiskondlikult passiivsed inimesed, kellele poliitika on omamoodi mäng ja valimised lõbus publiku osalusega telesõu, mis nende elu üldse ei muuda.

Nõukamentaliteet

See NSV Liidu ajast jäänud kogemus, kus toimusid halenaljakad Ülemnõukogu ja muud valimised, mis tegelikult olid täiesti mõttetud komejandid. Kogu võim oli Partei käes ja selle tegevust lihtinimene mõjutada ei saanud. Sama mentaliteet on säilinud siiani (ning on pärandatud noorematele põlvkondadele) ja domineerivatele Eesti poliitikutele meeldib see väga, kuna lubab rahvaga kergemini manipuleerida – vähendab oma peaga mõtlemist, lubab igasugu meelelahutuslikke trikke ja emotsioonidel mängimist.

Ja nagu mainitud, paistab Reformierakonna hardcore valija esiteks hindavatki kindlat, ülbet, kõva käega käitumist. Ning kui ta pettub, pole tal ühegi teise erakonna taha minna. Ainus alternatiiv oleks ehk IRL, mis on aga siselõhestunud, nõrgavõitu partei. Seega juhul kui seni Reformierakonda valinu ei vali enam vana lemmikut, siis ta tõenäoliselt ei vali ka midagi muud. Ning siis pole vahet, sest valimistel loevad ainult need, kes valivad, mitte need, kes seda ei teinud.

Lisaks on RE saanud juurde suure hulga valijaid lihtinimeste hulgast, kellele on mõjunud nii Reformierakonnaga seotud emotsionaalsed aspektid - Pronksiöö, edumüüt, stabiilsus - aga ka reformarite hea töö ja edu kohalikes omavalitsustes. Lihtinimestele jääb Meikari juhtum väga hämaraks, samas nad teavad väga hästi, et nende mõnus vallavanem või linnapea on sinikollasest oravaparteist.

Ja lõpuks – valimised on veel kaugel. Igasugu asju võib veel vahepeal juhtuda. Aga seni on nii Reformierakonna poliitikud kui ka rahvas käitunud igati oma loogikast lähtuvalt.

Hea lugeja! Kui tahad päevapoliitika teemadel sõna võtta, saada oma arvamus aadressil rahvahaal@delfi.ee.