Esiteks oli idee geniaalselt lihtne ja enamikule arusaadav — miks võivad mehed peaaegu kõikjal palja ülakehaga käia ja naised mitte, kuigi peaks kehtima sooline võrdõiguslikkus. Miks palja ülakehaga naise viib ära politsei (nagu Rootsiga ka Väike-Maarjas juhtus) ja meest mitte? Igati feministlik lähenemine teemale.

Roots käis ringi ka võimalikult ebaseksikas riietuses (lohvakate matkapükstega), mis võttis ka reaalselt aluse ära süüdistustelt, nagu üritanud ta ära kasutada labast suguiha oma ideede propageerimiseks. Teema polnud ka masendavalt sünge ega peavalu tekitavalt sügav. Just briljantselt balansis.

Teiseks ei toimunud aktsioon kusagil linnas piiratud ruumis mõne asjassepühendatu silme all, vaid Roots kõndis läbi kolkapiirkondade, andes aktsioonile veelgi tugevama sotsiaalse ja regionaalse tähenduse. Tema ilmumine väikestesse küladesse võis olla lausa ilmutus seni kunstikaugetele inimestele, kes alles nüüd taipasid kaasaegse kunsti efektiivsust, isegi müstikat.

Kolmandaks oli ettevõtmise väga tugev külg selle mitmekülgne ja ulatuslik meediakajastus (kunstiportaalidest kõige kollasema Õhtulehe ja Kanal2 Reporterini välja), mis oli sisuliselt pretsedenditu. Roots võis näha endast reportaaži suvalise korteri aknast, tema käiku võis jälgida netist ja paberlehtedest. Midagi sellist pole eesti kunstis varem kunagi toimunud.

Neljandaks tekitas aktsioon väga elavat arutelu väga paljudes ringkondades usumeestest poetagusteni. Ootamatult ilmnesid paljud eesti ühiskonna lahtirääkimata pained.

Tuli välja, et kohaliku omavalitsuse juht võib kuritarvitada politseid. Politsei ja kohtusüsteem aga tegutsevad segaste, lahtikirjutamata ja isegi obskuursete („heade tavade ja kommete“) seaduste järgi.

Tuli välja ka, et naised kardavad väga ootamatuid asju, nagu rindade deseksualiseerimist ning näevad feminismis endale vaenlast. Fideelia vastu sobis hästi ka Piibliga lajatada ning viidata „ürgsetele seadustele“. Samas tekkis Rootsile ka palju toetajaid, isegi nende seast, kes tema veidi omapärasesse ja raskestilahterdatavasse natuuri seni irooniliselt suhtusid.

Viiendaks — puhtkunstiliselt selle ajaloolises plaanis oli Fideelia aktsioon korralik performance, kus keskendumine, kehalised kannatused, pingutus, valu, veri ja higi mängivad tähtsat rolli. Eestis pole see väga levinud, aga klassikalised performanced ongi alates 1960-ndatest seotud just selliste nähtustega.

Tänapäeva fiktiivses maailmas, kus kõik sageli jõuab meieni virtuaalselt, kus paljud asjad pole päris, on Fideelia-Signe Roosti aktsioon võimas erand ning väärib kohta ajaloos.

Autor on kunstiajaloolane ja galerist.