Margus Kiis: Eurotase tasane
Erinevalt eelmistest aastatest on mõttetult venivaid ballaade vähem. Üks neist oli Kardi Sakala/Marko Toomingu “I`m Falling” noorukese Jaanika Vilipo esituses. Lugu võiks meeldida näiteks Mariah Carey austajatele, aga see on praegu juba nishivärk. Teostus oli professionaalne, kuid seda Mihkel Raua definitsioonis, see tähendab igavalt korralik.
Vanameister Peeter Thomsoni “Computer-love” torkab silma oma pealkirjaga ja kõrva stiili (a la 70-ndate Broadway 50-aastate retrovaimustest kantud muusikali lugu) ning ülesehitusega, Veikko Lattu bassihäälse soolo ning Ivo Linna ootamatu vaheltlõikega. Peavokalist Ivetta Kadakas on küll korrektne, kuid mitte eriti huvitav. Loo meloodia iseenesest pole midagi erilist. “Computer-love” võiks olla selle aasta jokker, nagu eelmisel aastal oli see kassilaul.
Raid Liiver/Kärt Tominga “A Dream” sihib tänu 16-aastase Maarja Kivi bravuurile varateismeliste Britney Spearsi austajate maitset. Kahjuks pole lool vastavat pointi, et mingit edu välja imeda.
Elmar Liitmaa/William Vesilinnu, Jaagup Kreemi “What If I Fell” on kindel Eesti rahvahääletuse soosik. Duett Lea Liitmaa -- Jaagup Kreem on piisavalt dünaamilised ja silmatorkavad. Lugu ise kõlas nagu esitaks suvaline koolibänd aariat muusikalist “Risk”. Kui juba, siis oleks võinud kogu Terminaatori kampa võtta, vähemalt pauerit olnuks rohkem.
Maki Kolehmaineni, Jeanette Olssoni, Tracy Lippi “Need A Little Nothing” tabab päris hästi ameerika naiskantrirokkarite mõne aasta eest küntud vagu. Gerli Padar vedas võimsalt välja ka. Isegi liiga. Laulu refrään on üks vooru paremaid, kuigi koguteostus oli lõpus segane.
Peter Rossi/Hakan Björklundi “This Is (What Luv Can Do)” on vooru tehnilisemalt huvitavamaid nähtusi, eriti rütmisektsiooni osas, laulu peaosa on päris meeldejääv. Lauljad Riina Riistop ja gruusia päritolu Hatuna võiksid enamat, kuid lõpuosas kippusid nende vokaalid omavahel puntrasse minema.
Onu Bella endise taustalaulja Kersti Kuuski “I`ll Never Forget” meenutas 80-ndate lahjat eurodiskot. 17-aastane esitaja Maarja Tõkke oli aga niivõrd mittemidagiütleva olemisega, et tähelepanu püüdsid veidraid liigutusi tegevad taustalauljad.
Eestlasi juba aastaid oma üllitistega naerutanud muusikaline karikaturist Sven Lõhmus elik Tommy Strike pilas sedapuhku svenssonite muusikalist maitset. Lõhmuse kokkupandud projekt Nightlight Duo & Cowboys on nagu hübriid ABBA/Ace Of Base mudelist ja Rednexi kantrikämpist. Paroodiaks kõlbab, aga Jaak Joala optimismi on raske jagada. Ei usu, et Eurovisioonil sellise jaskariga midagi võidaks. Eelmisel lätlased juba katsetasid, edutult.
On imekspandav, kui nüri järjekindlusega taob 2 Quick Start ammuilma jahtunud rauda. Nende kirjutatud “Runaway” järgib teostuselt üksüheselt 1999. aasta “Once In The Lifetime`i”. Rootslanna Sahlene on lauljana tunduvalt karismaatilisem ja tehniliselt Eda-Ines Ettist parem, kuid laul ise on isegi tühjakspigistatud Pearu Pauluse, Ilmar Laisaare, Alar Kotka ja Jana Hallase jaoks liiga keskpärane.
Viimane laul, “Cant Stop The Time (So Easily)” on justkui kokkuvõtte kõigist eelpoolnimetatud nähtustest. Autor on Peter Ross, nagu 6. laulul, esitaja sakslane Julia Hillens on imporditud nagu 9. laulu Sahlene, vokaalmaneer käredam nagu 5. laulul, loo stiil veidi retrolik (mõneti music-hallilik) nagu teisel. Ja lauljannal nabapluus, nagu paljudel. Üldiselt aga ei usu, et “Cant Stop” suudaks paljude eurolaulude hulgas silma paista.
Selle aasta euroeelvoor on küll eelmistest ühtlasem, kuid et tase ka tõusnud oleks, seda küll ei julge öelda. Igatahes on raske ennustada, mis/kes Suurhalli jõuab.
