Marek Strandberg: Las liigid kaovad, kuid ärge mu autot puutuge!
Maa ökosüsteemi ei saa katsetada
Meie siin Eestis ei mõtle, et igaks juhuks võiks midagi ette võtta, et atmosfääri vähem heitgaase paiskuks. Meie eelistame vaielda, kas kliima ikka soojeneb, ja kui soojeneb, kas siis inimtegevuse või millegi muu pärast.
Raiskame aega mõttetule vaidlusele, sest Maa ökosüsteem on sedavõrd unikaalne ja mitmekesine, et vähemalt praegu ei suuda me arvestuste tegemisel paljusid tegureid arvesse võtta, ja nii ei olegi suudetud inimtegevuse mõju kliimale tõestada. Kuid ei ole suudetud tõestada ka vastupidist. Probleem on selleski, et unikaalsete nähtusega ei saa teha katseid, et täpsustada mudeleid, mis neid unikaalseid süsteeme kirjeldavad.
Soojemas Eestis olevat tore
Olen kuulnud arvamust, et kliima soojenemine ongi tore – Eesti suvi muutub siis pikemaks ja Läänemeri niisama soojaks kui Vahemeri. Mis sel juhul Vahemere ääres juhtuma hakkab, sellele ei vaevuta mõtlema. Arvata võib, et sealsed maad muutuvad kõrbeteks. Ennustatakse, et aastal 2050 muudab kliimamuutuste mõjul kogu maailma ulatuses oma elukohta umbes 200 miljonit inimest. Kellel on liiga kuum, kellel kodu vee all jne.
Mõnevõrra rahustab see, et kooliõpilased ja tudengid mõistavad kliimaprobleemi olemust paremini kui väljakujunenud hoiakutega täiskasvanud. Samas tekitab see ka ärevust, sest põlvkondade suuri konflikte on varemgi olnud, näiteks seksuaalsete hoiakute pinnal. Kas varsti näeme põlvkondade konflikti Maa küsimuses?
Inimene kohanevat muutuva kliimaga
Inimese organism suutvat muutuva kliimaga kohaneda. Evolutsioonile võib muidugi loota, kuid muutused Maal võivad olla ka nii kiired, et meie kohanemisvõime ei suuda nendega sammu pidada. Palju liike on välja surnud just sellepärast, et muutused on olnud nende jaoks liiga kiired. Inimese kui bioloogilise liigi evolutsioon on juba ammust aega asendunud meie kultuuri, teadmiste ning tehnika evolutsiooniga. Riided, majad, linnad, autod – need on näited selle kohta, kuidas juba olemegi muutlike oludega kohanenud. Intellektuaalse evolutsiooni rada peame edasi minema.
Asendatavad tehnilised ihuosad on saanud arenevaks tegelikkuseks. Kudede ja organite kasvatamine on arenev tehnikavaldkond. Häda pärast suudame oludega kohanemiseks ka skafandreid ehitada. Kliimamuutuste jätkudes pole välistatud vajadus enda kallal veidi geneetiliseltki nokitseda, et alles jääda.
Me ei saavat sinna midagi parata
Olen korduvalt kuulnud ka resigneerunud ohkamist: „Liigid on ennegi välja surnud, miks peaks inimene erand olema.” See on kõige kummalisem rahvas, sest samas on nad valmis lausa füüsiliselt nuhtlema neid, kes nende autot kriimustavad. Las liigid kaovad, kuid ärge mu autot puutuge. Sellise suhtumise sügavam tähendus on ilmselt soov vältida nii probleemi teadvustamist kui ka selle lahendamist.
Ettekujutus universumist võimaldab meil probleeme ette näha ja paljudel puhkudel neid ka lahendada. Meil ongi vaja probleeme lahendada, mitte allaheitlikus meeles arvata, et inimkonna väljasuremise aeg on käes. Ja peame kiirustama, sest ettevaatuspõhimõte on rakendatav seni, kuni looduses on selleks soodsaid tingimusi.
Kliimamuutused ja eetika
Ökokülad on head, kuid nendest ei piisa. Eelkõige peame siiski mõtlema vähem raiskavate ja saastavate linnade kavandamisele ja väljaehitamisele. Globaalseid probleeme tekitavad ja lahendavad linnad.
Suhtumine kliimamuutustesse ja teistesse kogu Maad puudutavatesse probleemidesse on sügavalt eetiline küsimus, küsimus meie laste tulevikust, suhtumisest nendesse. Ei ole eetiline kliima soojenemise üle rõõmustada. Ebaeetiline on ka karmiks reaalsuseks muutunud probleeme teadvusest välja tõrjuda, maha vaikida, lahendusi eitada.
