Marek Strandberg: Kuidas Eesti taas rikkaks saab?
Kas see on ikka õige rikkus, mis olude muutudes, kellegi teise juurde jookseb? Näiteks rootslaste juurde, nagu meie rikkusega juhtus. Või ka soomlaste juurde, kelle ühistutele kuuluvad poeketid Eestis meie piimatootjaid nörritavad.
Kas ja kus on see rikkus siis olnud?
Igaaastaselt aetakse ahju 15 ja enam miljonit tonni põlevkivi. Enamus selles olevast energiast ei anna meile mitte soojust kodudesse, vaid kütab Narva jõest saadava jahutusvee kaudu Soome lahte. Nii umbes 10 miljardi krooni väärtuses aastas.
Kas Soome laht on selle tõttu rikkam? Või oleme seda meie?
Nemad, kes sellised elektrijaamu peavad, ütlevad, et need jaamad on vanad küll, aga nendega muud moodi ei saagi. Muud moodi tähendab siis otseses mõttes "rikkamalt".
Kuna põlevkivi kaevamine ja põletamine on ka tervisele ohtlik, rändavad märkamatult ka sajad ja sajad miljonid kroonid haigekassast selle kaevurite, põletajate ja selle kandi elanike tervendamiseks.
Kas need, keda tervendatekse on siis tervemad - või rikkamad? Nad ei ole ehk nii palju haiged, kui muidu oleks, aga vaesemaks jäävad kõik. Kahjuks ka haigemaks.
Me söödame ja joodame oma lastele sisse kirevaid toite. Asovärvidega värvituid. See kirevus tõmbavat tähelepanu ja võimaldavat asju paremini turustada. Tervise arvelt.
Me oleme ehitanud kinnisavarabuumi käigus põldude peale, papist ja vatist maju, mille projekteerijad ja ehitajad on olnud mõõdukad tegijad. Mõõdukalt asjatundmatud ja mõõdukalt hooletud nii, et paljud neist majadest maksavad inimese või pere elutöö, aga kulutavad sama palju energiat kui aastakümneid enne neid ehitatud majad. Veel viis, neli, kolm ja isegi kaks aastat tagasi kuulustasid "targad", et energiasääst ei tasuvat ära.
Nüüd räägib sellest, energiasäästu vajadusest siis, kogu maailm. Meie aga kütame oma uutes ja vanades kodudes õhku. Kusjuures uued kodud pole ka meie, vaid pankade omad, mille eest tuleb võlga maksta terve inimpõlv.
Küsigem, kas sellises olukorras ollakse rikkad olnud või saadakse rikkaiks?
Küsime äkki hoopis kõigil neil laenuandjailt, et miks te õigel hetkel ei mõelnud selle peale, et kodu, mille ehitamiseks te raha laenate, ei ole vihma eest kaitsev kast, vaid peaks olema midagi, mis on kodu ka 21. sajandi vajaduste mõttes. Näiteks energiasäästlik.
Kas me tõesti saame täna rääkida sellest, et me oleme olnud rikkad, kui enamus meie kodudest on sellised, et kui neid säästlikumaks ei muudeta, kingivad need kodud kõigile meile "võimaluse" maksta kallinevate energiahindadega arvestades järgneva 20 aasta jooksul kuni 400 miljardit (sic!) krooni lihtsalt õhu kütmiseks.
Kas saab öelda, et me oleme olnud rikkad, kui meie teaduskorraldus ei salli ega erista loovust: sõltumatult teadustulemustest on Eesti teadlane Eesti vahendeist enam-vähem ühetaoliselt rahastatud. Püüdke näiteks otsida juhtivaid Eesti naisteadlasi. Teaduste akadeemiaski resideerub vaid üks naisakadeemik.
Kas see nähtus on seotud eriti kehvade Eesti naistega või siiski asjaoluga, et mitmekesisuses ja võrdses kohtemises ei nähta võimalust nii kultuuriliseks kui majanduslikuks rikkuseks?
Kas saab öelda, et oleme olnud rikkad, kui me arvame jätkuvalt, et inimesi õpetab kool, mitte õpetajad? Nimelt ei ole õpetaja kutse ega õpetaja roll selgelt ja üheselt arusaadavalt paika pandud üheski Eesti seaduses. Haridusest on tehtud kaup või teenus, mida müüakse. Seda püütakse nimetada investeeringuks, märkamata, et emakeelne haridus on see, mis riiki ja kogukonda koos ja arenemas hoiab.
Et rikkaks saada ja rikas olla, on vaja lõpetada raiskamine. Arutu liigkasutus. Nii asise kui vaimse arutu liigkasutus. Looduse ja looduse pakutavate võimaluste raiskamine ennekõike. Aga ka teineteise ja aja raiskamine.
Aeg on teadupoolest ainuke kapital, mis on meile sünniga kaasa antud. Seda on alati lõplik hulk, kuid me ei tea täpselt, milline. See seab ka erilise hoole vajaduse aja suhtes. See on meie tõeline rikkuse allikas. Carpe diem pole mitte sõnakõlks kaugetest aegadest, vaid tänagi ülimalt praktilise tähendusega väljaütlus.
Aga kuidas siis rikkaks saada? Mitte taas, vaid tõenäoliselt esimest korda ja tegelikult?
Ära ela looduse ja ühisväärtuste arvelt; investeeri viisil, mis toob juurde nii vaba aega kui puhast keskkonda.
Kui midagi saab lihtsalt, siis pole vaja seda keeruliselt saada. Kui on võimalik ehitada maja, mis saab enamuse energiast ümbrusest, siis pole vaja ponnistada kaugkütte ja elektrivõrkudega. Looduses tähendab elurikkus mitte iga-aastaselt üle jäävate käbide hulka, vaid ennekõike elu rikkust (mitmekesisust, biodiversiteeti). See elurikkus tagab paindlikkuse ja kohanemisvõime. See on olemise loomulik väärtus.
Sisemajanduse kogutoodang või kontojääk on tegeliku rikkuse (ehk siis mitmekesisuse) määramiseks kehvad mõõdikud.
Täna saame öelda aga ühte: kultuurilise-, poliitilise- ja ka elurikkuseta ning nende toetamiseta pole tänases maailmas mõtet loota ei suurele kontojäägile ega kasvavale SKTle.
Laske inimeste loomevõime vabaks: teadlased oskavad ise toime tulla, selleks ei ole vaja suurt teaduse administreerimise masinavärki; õpetajad suudaksid loomingulise vabaduse oludes õpetada põhjalikumalt kui haridusministeeriumi liinitöölistena; haridus ole investeering mitte siis, kui inimesed ise selle kinni maksavad, vaid kui haridus on õppija jaoks tasuta.
Suurim majanduslik võit Eesti jaoks ei tule mitte sellest, et me keskendume vaid kõrgtehnoloogia piirialadele, vaid sellest, et me lõpetame arulageda raiskamise.
Infotehnoloogiline tiigrihüpe andis meile teatava arenguimpulsi. Nüüd on vaja ökoloogilist tiigrihüpet.
Selle nimi on tõenäoliselt konnahüpe. Pisem, aga see-eest tänastele oludele paremini vastav ja tähenduslikum.
Ja mis peamine: meile jõukohane.
Käesolev artikkel kuulub Delfi arvamuslugude sarja, milles Eesti arvamusliidrid arutlevad, kuidas Eesti taas rikkaks saab.
