Manona Visnapuu: Kus on kurva kiisu kodu

Kaebliku näu peale poikvele lastud rõduukse tagant volksab köögipõrandale erevalge külmast värisev kassipoeg. Vaatab kaeblike heleroheliste silmadega hommikuunistele inimestele otsa ja laseb kuuldavale veelgi haledama kiuksatuse.

Üleni valge kasukas imepuhas, roosakad kõrvad kasitud — mingi valemiga ei saanud see tudisev kassilaps läbi porise hoovi ja maapinnast pooleteise meetri kõrgusel asuva rõdu trellidest sisse ronitud. Ülemiste korruste rõdud on vaat et hermeetiliselt kinni ehitatud. Kellegi nurjatus? “Issand, keegi sokutas sulle meelega kassipoja kaela, et sa vanatüdrukuks jääksid,” ehmatab verivärske kassitanta ema telefonis uudise peale.

Olukord on reaalne, juhtunud möödunud pühapäeva hommikupoolikul Tallinna kesklinnas. Hoolimata kassilapse imearmsusest tekitab situatsioon õõva — kuidas on end inimeseks nimetaval olendil julmust teist elusolendit nagu vana nartsu suvalisse kohta saatuse hooleks jätta? Paraku on selliseid juhtumeid argipäev täis, kus algselt suure hurraaga perre võetud lemmikloom teatud perioodi möödumisel (suureks kasvades) jõhkralt ukse taha aetakse. Või võõra ukse taha tõstetakse, (antud juhul) rõdusõrestiku vahelt sisse poetatakse. Selliseid nippe kasutatakse ka siis, kui lemmikloom on toonud pesakonna järglasi, kelledest on vaja võimalikult vaevatult lahti saada.

Tänavu suvel vastuvõetud loomakaitseseadus peab küll lubamatuks igasugust tegu, mis põhjustab looma hukkumist, vigastamist või tekitab talle valu ning vaimseid kannatusi. Samuti on keelatud looma hülgamine või abitusse seisundisse jätmine. Kõige selle eest võib halduskohtus rikkujat karistada kuni 150.000kroonise trahviga. Eesti Loomakaitse Selts on siiski pidanud nentima, et seadus pole seni loodetud tulemust toonud ning loomade vastu suunatud kuriteod pole vähenenud. Seega pole eriti tõenäoline, et loomahülgajad lähiajal hakkasid kohtukulli ette sattuma. Enamikul juhtudest pole teol tunnistajaidki, või ei pea ka viimased looma kuhugi “unustamist” seadusevastaseks.

Hüljatud loomadest aga saab jälle lisa prügikastides ja -mägedes ringiloivajate hulk, kes kannavad endas erinevaid haigusi ning võivad liigselt metsistudes tunda kihku oma kannatustetekitajatele — inimestele — kätte maksta. Pole harvad juhtumid, kus poolmetsikud koerad on inimesi eluohtlikult purenud.

Õnneks on veel piisavalt kaasatundlikke inimesi, kel on piisavalt halastust ja ka võimalusi hüljatud loomale uut kodu pakkuda. Tean noormeest ja neidu, kes on tänavalt korjatud äbarikku kutsusse nii palju hoolt ja loomaarstiarveid investeerinud, et sõbrad soovitavad irvamisi koerale kaskokindlustuse teha. Et kui Tondiks hüütud perelemmik uisapäisa teele jookseb ja auto alla jääb, pole omanikud tuulde maksnud.

Lumeks kutsutava valge kiisupoja, selle loo kangelase elust pole tumedad pilved veel kuigi kaugele sõudnud. Vastne kassiomanik, kel tuleb sageli kodust eemal viibida, ei saa arvatavasti loomakest üürikorterisse endale jätta. Ning ka tuttavate testimine pole senini andnud ootamatust kassisaamisest hullupööra vaimustunud isendeid.

Mis edasi — varjupaika? Pole sellist kassidele. Loomakaitseseltsi? Ka nemad ei saa kiisukesega midagi konkreetset peale hakata. Merekooli (loe: uputada)? Jube mõeldagi ning pealegi (õnneks) seadusega keelatud. Veterinaari juurde ja eutanaasia korras magama panna? Tundub sama julm ning peaks olema kõige-kõige viimane väljapääs!

Seega üleskutse — imearmas üleni valge umbes paarikuune kiisupoiss otsib hella hingega pererahvast. Loomakene oskab suurepäraselt kasutada liivakasti ning peab puhtust. Kui midagi on vaja — näiteks liivavahetamist või süüa, tuleb küsib seda näugumisega. Armastab hullupööra mängida ning suudab ka kõige tavalisema paberinutsakaga anda suurepärase etenduse. Väiksemagi pai peale ning sülle võttes aga nurrub nii, et on kosta ka kõrvaltuppa.

Seiklejatel palun mitte tülitada.