On väga raske öelda millal ja millest mäng inimese elus alguse saab. Tinglikult võib igasugust lapsepoolset aktiviteeti täiskasvanute vaatepunktist mänguks nimetada. Kitsamalt tähendab mäng siiski sisemise struktuuriga reeglistatud tegevust, mis erineb tõsitegevusest mitte reeglite vaid pigem tõsiseltvõetavuse poolest. Lisaks matkivad mängud enamjaolt mingit tõsitegevust, kas siis religioosset riitust, tööd või miskit muud. Näiteks kaardimängu puhul ei ole lihtne mõista mida matkitakse. Nii nagu tõsitegevused koosneb ka mäng spontaansetest ja etteantud elementidest.
Vana-Kreeka Dionüüsose müsteeriumitest kujunes aja jooksul välja teater. Teatris on selgesti etteantud reegel olemas, ehkki peidetud ning näitemäng jätab endast otse vastupidiselt mulje täielikust spontaansusest. Kui vanasti esindasid teatrietendused liturgilisi kordi, misläbi jumalad maailma valitsesid, siis täna esindavad need võimalike elustsenaariume millest me kõik õpime. Sarnast rolli täidavad täna veelgi mõjusamalt seriaalid. Seebiooperid on küllaltki ettearvatavad ning neid vaadates tunnetab inimene end mitte üksnes vaataja, vaid osalt ka stsenaristina. Seebiseriaalid vaatajate ootusi reeglina ei peta. Nii õpime me kogupereseriaalidest pere- ja soorolle samamoodi, nagu mõned pornofilmidest seksuaaltehnikaid õpivad.
Ka spordimängud said Vanas-Kreekas oma tähenduse religioonilt. Erinevalt teatrist, mis vahendab võimalikke elustsenaariume ehk saatusi, rõhutab sport inimestevahelist rivaliteeti tegeledes mitte niivõrd inimsuhete keerulise maailma, kui füüsisega. Spordimängud vahendavad sarnaselt rahale üht teatud omadust, seda teistega võrreldes.
Kui teatri puhul on reegel peidus ja kõik toimub näiliselt spontaanselt, siis spordis jõustatakse reegleid jõuliselt kohapeal. Samuti nagu ka rahailmas. Sprodile on igiomane kontrast ehk või(s)tlus kahe või enama inimese või meeskonna vahel. Sport esindab vanu igipõliseid arusaamu — kel jõud sel õigus ning võitjate üle kohut ei mõisteta.
Kolmandaks, elustsenaariumitele ning rivaliteedile lisanduvaks mänguasjaks, on üht väärtuse aspekti vahendav raha. Rahagi sai kord oma legitiimsuse jumalailt, seejärel jumalikult metallilt, kullalt, ning viimaks teiselt rahalt, ehk teisisõnu, iseendalt. Raha ekvivalentidest räägitakse siiani, ehkki nende tähtsus pidevalt väheneb.
Kõiki kolme, teatrit, sporti ja raha ühteliitvat religiooni enam ei eksisteeri. Seetõttu on lootusetult segi läinud ka mängimise seosed sellega, mida mängud matkivad. Mäng ei ole enam väikese inimese töö. Täna on isegi kohaliku tähtsusega sporditähed tõelised megastaarid, mitte matkijad vaid need, keda teised teised matkida püüavad.
Seost religiooni ja mängu vahel ei märganud isegi tuntud mänguuurija, Huizinga. Laiemalt tähendab mängulisus lihtsalt valmidust eksperimenteerida kategooriate piiridel ning uute libakategooriate konstrueerimist. Mängulisus viitab individuaalsetele omadustele erinevalt religioonipraktikast, rituaalist, mis on valdavalt ühiskondlik tegevus.
Religioon sidus Vanas Kreekas nii teatri, spordi kui raha ühtsesse liturgilisse kalendrisse. Täna on sport nii teaduse- ja rahamahukas et mänguks ei saa seda enam õieti nimetadagi. Teater on mängu elemente märksa paremini alal hoidnud. Siiski ei eksisteeri läänemaailmas peale raha enam ühtegi ilmavaadet sidustavat jõudu ja nii jääme me igaüks oma katkise maailma tükkidega üksi. Seda seni, kuni me kedagi teist sama üksildast leiame….
Ka armumängud koosnevad etteantud ja spontaansetest elementidest. Ka seal esineb suur stsenaarium, kooselumäng mis parimal juhul ühe paarilise surmani lõpuni läbi mängitakse. Ka kooselus toimub stsenaariumite võistlus ja lähenemine, kus tugevam viimaks võidab. On see siis luureka- või kodumäng. Nii võib rahale lisaks kooselumängu selleks pidada mis üksildast lääne inimest lõplikult hajumast hoiab…..
