Mait Talts: Koerad hauguvad, aga (kõrghariduse) karavan läheb edasi
Sageli „avastatakse”, et lävendipõhine vastuvõtt, 3+2-süsteemile üleminek, üliõpilaste suurest arvust tingitud hariduse omandamise „konveiermeetod”, töö kõrvalt loengus käivad ja seal paratamatult tukkuvad üliõpilased ning suure koormusega teadusliku süvenemisvõimeta õppejõud – kõik see ja palju muudki on probleem.
Samas läheb karavan ikka edasi, haukugu need koerad, kui palju hauguvad. Põhjus on üsna lihtne: süsteem on enamikule asjast huvitatutele sedavõrd mugav, et tema radikaalsest muutmisest ei olda huvitatud, piisab väikesest vingumisest, et näidata üles rahulolematust, mõtlemata seejuures tõsiselt arvestatava alternatiivi peale. Enamgi veel, ka haukuvaid koeri endid kannab edasi seesama karavan.
Eestis võeti 1990. aastate algul vastu põhimõtteline otsus, et kõrgharidus pole mitte üldine hüve, vaid teatavat tüüpi erisoodustus. Olukorras, kus riigil raha nappis, tundus ülimalt loogiline enamik vastutusest õppijate kukile veeretada, mis tõi kaasa palju muutusi haridussüsteemis ja hariduse sisuski. Nii avati Eestis tasulise kõrghariduse Pandora laegas. Erakõrgharidust soodustades üritas riik lihtsalt luua soodsat fooni õppemaksu sisseseadmiseks riigikõrgkoolides, et vähendada vastuseisu tasulisele haridusele. Nüüd on mooramaamees töö teinud ja võib põhimõtteliselt minna.
Samas oli vahepeal ka paganama mugav näidata näpuga erakõrgkoolidele, kellest püüti kujundada justkui hariduse massilistumise ja sisulise devalvatsiooni peamist „patuoinast”, kuigi tegemist oli siis ja on ka praegu riikliku poliitikaga. Samal ajal triivisid ka „vanad”, traditsioonilised riiklikud ülikoolid täpselt samal moel turukonjunktuuri meelevalda. Riikliku poliitikana kujunes välja olukord, milles kõigi ülikoolide käekäik seati võrdelisse sõltuvusse üliõpilaste arvust või pigem nende toodud tuludest. Ning see puudutas ka riigiülikoole. Tee kõrghariduse massilistumiseks ja kommertsialiseerumiseks, mille üle nüüd aeg-ajalt krokodillipisaraid armastatakse poetada, oli avatud.
Seejuures pole endistel erakõrgkoolidel väga põhjust oma kunagisi probleeme häbeneda. Üks riigi teaduspoliitika prioriteete 1990. aastate alguses oli ka omaaegse teaduste akadeemia instituutide süsteemi reorganiseerimine, mille käigus vabanes oluline osa toonasest teadlaskonnast. Suurelt osalt siirdusid need inimesed tööle värskelt loodud eraülikoolidesse. See kindlustas õppejõudkonna minimaalse taseme. Riik ei toetanud eraülikoole peaaegu ühegi kopikaga, küll aga nõudis neilt sama, mis riigiülikoolidelt, kellel oli kõikvõimalikke ressursse märksa laiemalt kasutada.
Loomulikult eksisteerisid mõningased tasemevahed, eriti kui arvestada seda, kust tuldi. Kahtlemata on tõetera Igor Gräzini väites (EPL 19.07.2005), et pole õige võrrelda eraülikooli akadeemia Nord ja Tartu ülikooli aastal 2009, vaid pigem akadeemiat Nord praegu ja Tartu ülikooli aastal 1650, mil see õppeasutus oma 18. tegevusaastani jõudis. Samas pidid ka erakõrgkoolid hakkama tegutsema oma kvaliteedinäitajate parandamiseks, vastasel korral ähvardas õppekavasid akrediteerimata jätmine.
Erakõrgkoolide arengutempo oli kiire ja suuresti samal põhjusel, miks arengumaad edenevad arenenud riikidest kiiremini. Lõpuks oleks see võinud kusagile isegi välja viia, kui keskkond oleks olnud soosivam, kuid juba varakult hakati vihjama vajadusele ühineda riigi aktsepteeritud ülikoolidega.
Paraku on arusaam tasulisest haridusest kahe otsaga mõõk. Kindlasti on see langetanud hariduses moraali ja isegi taset. Samal ajal on see loonud võimalused harjumuspäraselt edasi minna ning seda ka suundades, kus see muul moel võimatu oleks.
Loe artikli täisteksti Õpetajate Lehest.
