Maarahvast linnarahvaks
Avinurme rahvas on ajast aega oma eluga hakkama saanud. Mõnisada aastat tagasi läks siitkandi mees kas või mõisniku metsa vargile, kui muud üle ei jäänud, ning elatas end puutööga ikka ära. Teadmine, et loota pole kellelegi peale iseenda, on hoidnud siinsed inimesed tegusad tänapäevani. Kuid 21. sajandil ei saa enam rajada elu ainuüksi laastkorvide punumisele. Paljud noored, kes siit edasi õppima lähevad, ei tule koju tagasi. Tahaksid tulla, aga pole võimalik, sest nad ei leia siin tööd.
Vaja on ettevõtjaid, kes midagi loovad ja toodavad, siis tekib ka teenindussfäär. Paraku teeb Eesti regionaalpoliitika ettevõtluse väljaspool suuri linnu üsna võimatuks.
Olen ise olnud ettevõtja üle kümne aasta ning kui praegu peaksin uuesti alustama, küsiksin minagi, milleks riskida ja vaeva näha maal, kui linnas on igapidi lihtsam ja odavam.
Poliitika on vaid peade kokkulugemine
Maaelu on taandatud numbritele, mida annab hästi väänata, aga nendel väänatud arvudel puudub sageli seos tegelikkusega. Olen näiteks küsinud mitmelt hariduspoliitikult, miks gümnaasiumis peab tingimata olema kolm, aga mitte kaks, neli või kuus õppesuunda. Selget vastust pole saanud. On mõistetamatu, millel põhineb teadmine, et 252 õpilasega gümnaasium on jätkusuutlik, aga 150 õpilasega gümnaasium mitte. Elu pole nii lihtne, et loetakse lihtsalt pead kokku ja muud tarkust polegi vaja. Kummaline mõtlemine. Nagu seegi, et kümne maja pärast ei tasu päästekomandot pidada, sest neid, keda päästa, pole piisavalt palju. Kas keegi on välja arvutanud, kui mitu hoonet võib tulle jääda, et kahju tuleks odavam kui pritsimeeste palk? Nii jõuame absurdini: kui pool küla on maha põlenud, tekib taas võimalus raha kokku hoida, sest siis pole ehk enam vaja pidada ka poodi või lasteaeda...
Kaotame gümnaasiumi – kas see ongi haridusreform? Laiemalt pole midagi läbi räägitud ega arvesse võetud, õpilaskodud ja koolibussid oleksid justkui ainsad, mis koolivõrku muu eluga seovad. Haridus aga hõlmab kõiki eluvaldkondi, seal toimuv toob kaasa muudatused tööhõives, kogu sotsiaal- ja sellest tulenevalt ka majandussfääris. Samal ajal kui elu maal väidetavalt pole jätkusuutlik, investeeritakse Euroopa Liidust saadavad suured summad nende piirkondade infrastruktuuridesse, kust inimesed lahkuvad. Kui see pole raiskamine, siis mis see on? Olen kuulnud sedagi, et Eestis on kõik hästi: linnastumine on väiksem kui Soomes. Mis loeb siin väiksem või suurem? Kui linnastumine peabki olema suur, praegusest veel suurem (sama suur kui Soomes!), siis öelgem otse välja, et kõik inimesed tulgu mujalt ära Tallinna!
