Maapanga krahh vähendas usaldust riigi vastu
Maapank oli Põlvamaal maainimestele suhteliselt usaldusväärne partner. Selle kokkukukkumist peeti ebatõenäoliseks, sest üldteadaolevalt oli selles pangas ka küllalt palju riigi ja omavalitsuste raha. Inimesed eeldasid, et pankasid kontrollitakse ja olid kindlad, et enam ei kordu midagi taolist nagu Tartu Kommertspangaga või Sotsiaalpangaga.
Maapanga krahh vähendas oluliselt usaldust riigi vastu, sest riik oli soosinud seda tüüpi pangandust. Taas tuli inimestel meelde, kuidas ühel või teisel viisil kadusid silmapiirilt LEA Pank, Lääne-Eesti Pank, PEP, Balti Ühispank, Tartu Kommertspank ja Sotsiaalpank. Iga kord kompenseeris riik «kaotsiläinud raha» maksumaksja rahakotist. Mitte kordagi ei vastatud küsimusele, kelle taskusse see raha ikkagi kinni jäi. Ikka jäeti valdav osa pankureid, kes olid seotud langenud pankadega, tööle kõrgetele ja vastutavatele ametikohtadele, sealhulgas ka riigiaparaadi eesotsas. Nüüd tagantjärele mõeldes polnudki oodata paremat suhtumist riigilt, mis ise on taganud mitmeid laenusid ja neist hiljem oma käed puhtaks pesnud (kütuselaen Tartu Kommertspanga kaudu, Lekto laen Maapanga kaudu jne).
Viieteistkümnest Põlvamaa omavalitsusest oli üheteistkümnel arve Maapangas. Mõnel neist ka ainult Maapangas, sest rahandusministeeriumist soovitati ju ühtset kontsernikontot kui kõige edumeelsemat rahapaigutusviisi. Nõnda kaotasidki Põlvamaa omavalitsused, kes alles viimastel aastatel olid suutnud hakata valdasid süsteemselt arendama. Valdades loetakse raha väga täpselt. Nüüd satuti võlgadesse, sest mitmed tähtajalised kokkulepped vajasid täitmist. Praeguse napi eelarve tingimustes kulub omavalitsustel Maapanga tekitatud augu lappimiseks mitu aastat. (lühendatult)
