Maakera kuklapoolel elukoolis
Õpingute vahel tasub end laias ilmas tuulutada ja proovile panna, ütleb ta Õpetajate Lehele.
„Meil arvatakse, et Austraaliasse minek on hõlpsa elu otsimine ja kergema vastupanu tee,” lausub Teele. „Tegelikult pead seal tööd tegemata heal juhul paar nädalat vastu. Vaid rikaste riikide noored suudavad paar kuud niisama mõnuleda. Ainuüksi korteriüüriks kulub Sydneys 230 dollarit nädalas. Mina läksin Austraaliasse selleks, et näha ilma, reisimiseks raha teenida ja tagasi tulla,” räägib Teele Tamme.
Lisaks kalli lennupileti ostmisele tuli Austraaliasse sõiduks teha kopsupilt – viisataotleja peab tõendama, et ei põe tuberkuloosi. Ehkki kopsud olid terved, viibis Teele reisikaaslase viisa saamine viimase minutini ja kuni Singapuri lennujaamani polnud selge, millal lend jätkub. Kuid viisa saabus ja sõit jätkus Vaikse ookeani kaldal asuva Austraalia suuruselt kolmanda linna Brisbane’i suunas.
Ei saa läbi litsentsita
Kui plaanid minna Austraalias ettekandjaks, pead arvestama täiendavate väljaminekutega litsentsidele. Restoranis töötades on iga toimingu jaoks vaja eraldi luba. Näiteks alkoholi käitlemise luba. Sellele eelneb koolitus, kus mitme tunni vältel õpitakse ära tundma purjus inimest. Räägitakse ka, et kui inimene on purjus, ära müü talle alkoholi. Kes seda nõuet rikub, saab suure trahvi.
Taskus peab olema mänguautomaatidega ümberkäimise luba. Mängimine on kõikjal, ka maapubides, väga popp. Läbida tuleks barista koolitus, et saada tõend, et oskad kohviautomaadiga töötada. See pole kohustuslik, kuid tuleb tööotsimisel kasuks.
Kuklapoolemaa bürokraadid on sama nutikad kui Euroopas – nad teavad, et tööd tuleb ise endale juurde toota. Nii tulebki igas osariigis need load uuesti hankida.
CV-s valetavad paljud endale töökohti, kuna nõutakse kolmeaastast kogemust. Omanikud aimavad, et seda tehakse, kuid nõuavad ikka.
Pikeerivad pommituslennukid
Esimene töökoht oli kanafarm Warwickis. Viies majakeses oli kokku umbes 60 000 lindu, kes tuli kahe- kuni viiekaupa kinni püüda ja tapale saata. „Vanemad töötajad vaatasid, silmad punnis, kuidas meiesugused väikest kasvu tüdrukud selle kõigega hakkama saavad,” naerab Teele. Linnud pugesid nurka ja neid tuli taga ajada ning vaadata, et surmahirmus lendajate „pommirahe” alla ei satu. Kuid lärtsatavaid täistabamusi tuli ikka ette!
Kanafarmi tööots kestis kuu aega. Töölised võetigi ühe partii väljasaatmise ajaks. Kinnipüüdmine oli vaid väike osa. Plekist kanamajad tuli koost lahti võtta, pesta survepesuriga ja desinfitseerida enne uute kanade saabumist. Teenistus oli päris hea, nädalas 700 dollarit.
„Elasime Warwicki vanimas hotellis ega osanud tol hetkel veel hinnata oma eraldi tube suurte vooditega, hiljem magasime mitmekesi ühes toas,” räägib Teele. Sealsamas elas ka inglasi, sakslasi, soomlasi, prantslasi, valdavalt tudengid, kes teenisid raha selleks, et edasi reisida.
Et farmid on Austraalias põhilisi tööpakkujaid, õnnestus Teelel veel kahes põllumajandusettevõttes end proovile panna – korjata virsikuid Canberra lähistel ning rohida ja koristada sidrun-lõhnamürti.
Austraalia suurimas ja vanimas linnas Sydneys, kus elab 4,5 miljonit inimest, said eestlannad puhtama, kuid mitte kergema töö peale. Päevad ettekandjana restoranides kujunesid 12-tunnisteks. Teenindada oli üle saja laua, 270 inimest õhtu jooksul. Aega ei jäänud söömisekski, tuli joosta köögi ja söögisaali vahet, nii et jalad lõid öösel tuld. Paraku polnud ülemused Sydneys toredad.
„Farmides olid olnud toredad bossid, mõnus keskkond, viskasime nalja,” meenutab Teele. „Aga restoranides olid inimesed kohutavad, kohtlesid alluvaid madalamalt kui muru ja näitasid kogu aeg, et me pole midagi väärt. Selle asemel, et töötajaid korralikult välja koolitada, vahetatakse neid seal kui sokke.”
„Restoranis teenisin rohkem kui farmis, aga raha polnud üleelatud pinget väärt,” lausub Teele. „Oli aeg lahkuda, Sydneys kulus tohutult raha ja olin piisavalt kaua ühe koha peal olnud. Eesmärk oli ju Austraaliat avastada.”
Ameerika ja Austraalia
Kolme aasta eest oli Teele neli kuud Ameerikas tööl. Kaht maad võrreldes leiab ta, et Austraalia on palju vabameelsem ja multikultuursust on seal rohkem. Palju on liikvel põhjamaalasi. Eesti kohta teati seal märksa rohkem kui USA-s.
„Olen õnnelik, et läksin Austraaliasse,” on Teele seitsmekuise kodunt eemalviimisega rahul. „Sain häid tuttavaid, nägin meeletult ilusat loodust, magasin ookeani kaldal ja vaatasin tähistaevast. Tagasiteel sain endale ka Tai reisi lubada, läksin üksipäini. Kuid koduigatsus oli juba suur.”
Sydneys saatis Teele Taani Aalborgi ülikooli magistrantuuri astumiseks avalduse ära. Ta läheb võõrsile õppima, kuid tahab tulla tagasi.
Täispikkuses artiklit loe Õpetajate Lehest
