Maailm kui looja loodud “Matrix”.
Seevastu Idas on ammu taibatud, et Looja ületab inimest pettepiltide kujundamise kunstis mäekõrguselt. Tõsi, Tal on selleks ka mõjuv, inimesele igati mõistetav põhjus: Ta tahab kogeda end Teisena. Ühest tahab sündida Kaks. Nõnda võõrandabki Absoluut end — nagu Hegel seda kirjeldab — Loodusse, et siis evolutsiooni tipus, Valgustunud Filosoofis uuesti Iseenesele ärgata. Enne seda aga on Kõrgeim meis määranud end lõpututele vintsutustele. Oma metafüüsilise “igavuse” peletamiseks on Ta valmis maksma kas või metafüüsilise kannatuse hinda, nagu loeme seda Jeesuse Loost. Voltaire ei teadnud metafüüsikast tuhkagi, kui väitis, et Jumal — kui Ta olemas oleks — oleks sadist. Indiviidi arengu algastmetel on Looja ilmselgelt masohhist. Mistõttu pole imeks panna, kui valgustumata isiku elu süvim mõte on: ära, välja “uuestisündide rattast”! Minema siit Maa pealt — Taevasse! Kui Heidegger arvas, et inimesel on valida endatapu või autentse olemise, “kangelase elu” vahel, siis ei tulnud tal pähegi, et asi on hoopis hullem: ükski endatapp ei vabasta meie “meeleplekkidest” määrdunud teadvust “karma” kannatusrikkast haardest. Kuni hakkamegi kristlaste kombel küsima habemega küsimust: “Miks Sina, Jumal, kui Sa oled kõikvõimas, kõikhea ja kõiketeadev, lased oma loodud maailmas valitseda niisugusel viletsusel ja ülekohtul?”
Vastuse sellele kitsikusele leiame müstiku ketserlikus määratluses: “Müstik on see, kes on Jumalale andeks andnud!” Sest müstik näeb, kui sügavalt on juba pelgalt Loomise akt ise istutanud inimesse kannatuse juured. Ta teab, et Looja Jumal — erinevalt parajasti mitteloovast “Absoluudist Iseeneses“ — on paratamatult ka “ristil kannatav” Jumal. Gnostikud seevastu ei kavatsenudki “Kurjale Demiurgile” sellist “Loomingu äpardumist” andestada, pagedes varajaste budistide kombel kuskile nirvaana suunas, kulunugu selleks siis “elusid” kui palju tahes.
Alles hegelliku evolutsiooni käigus selgus, et Looja “Matrix`i” läbinägemine ei pruugi kaasaja tasemel adeptile olla enam eriline probleem. Kui Nietzsche ülevoolav vaimustus Igavesest Taastulekust oli alles omamoodi lapselalin, siis budism küpses hiljemalt tantrismis selge äratundmiseni, et kannatusest vabanemine on võimalik juba käesolevas elus — mis sealtpeale jätkub juba hoopis teises võtmes. Täna väljendavad vedanta valgustunud esindajad üha sügavamat imestust, miks rahuldub kaasaja Lääne inimene higistamisega kannatuserattas, kui tema algne, loomulik, lahenenud olek on ju ometigi ligi ja lihtne (“Taevariik on ligi!”). Mis saaks täna olla lihtsam taipamisest, et “nirvaana on sansaara” või et “Atman on Brahman”?! Kas on siis tõesti nii raske märgata, et “igas inimeses on buda” või et “kõike, mida te teete vähimale oma vendadest, teete te Minule”? Või ultimatiivsemalt: et silm, millega sina vaatad Loojat, on seesama silm, millega Tema vaatab Sind?! Ja kas on siis nii keeruline kogeda, kuidas puhastunud Teadvus kohtub iseendaga plekitul kujul?
Süüvigem veelkord “Matrix”-filmi sõnumisse: kui meid kaasatakse virtuaalsetesse sündmustesse kõige viie meelega, siis on see rohkem kui unenägu, sest unenäos kogeme harva kõiki meeleaistinguid. Kõrgbudism, vedanta jt on seda “välise” ja “seesmise” põkkumise mehhanismi meeltepiiril kui Looja “Matrix’i” sündi üksipulgi kirjeldanud. Pole siis ime, kui lõpuks unustamegi, et tegu on “vaid” Tühjusest Kiirguva terendusega! Just nõnda ongi juhtunud meis Olemisse laskunud Loojaga — Ta on oma Loodust nii kaasa kistud, et kaotamas vabaduse mõõdet. Mängurist, Seiklejast, Narrist (Algaja kaart taros) on Ta muutumas sunnitööliseks, orjaks, igavesti näljaseks hingeks (preetaks) Alles hetkel, mil seda täienisti taipame, vabaneb Looja meis uuesti ja Valgus murrab sisse.
