Ma tahaksin koolis olla, kui kasemets kollendab…
Nende ridade kirjutamise ajaks ei olnud ei riigikogu ega linnakantselei veel lubanud, et nad löövad Lossi platsi autodest puhtaks, panevad üles poodiumi ja mikrofonid, mistõttu Õpetajate Leht oli asjast veel informeerimata, „pidusse” kutsumata. Taustajõud esialgu tundmata.
Ärge tulge Toompeale!
Aga selle loo pealkiri on vanast laulust inspireeritud sellepärast, et õhk on viimasel ajal hariduselust tõesti tiine nagu tol päeval, kui Võllamäe Päärn Mahtra sõtta läks ja mõisa tallis pärast 50 soolast sai. Peksa Tallinnas tänapäeval muidugi ei saa, kui õpetajad just vitriine peksma ja viina virutama ei hakka. Aga ma sööksin vist küll oma vanad püksid ära (kulunud, nagu ka koolirahva riided pidid olema) või võtaksin natukene mürki (kui ühe tuntud haridustegelase sõnavara kasutada), kui nad tõesti tulevad. Ei usu!
Tahaks minna kooli ja ütelda, et ärge tulge, puhake kodus, koolivaheaeg ju! Miks nii, kas siis õpetaja palk ei ole näruselt väike? Muidugi on.
Mõned vanad vahvad kogunemised tulevad meelde. Oli juuni 1988, lauluväljakul äraütlemata suur koosolek. Algul valetasime üksteisele, et seal oli 300 000 inimest, pärast mõõtsid ühe väga kuulsa poplaulja ihukaitsjad üle, et kui iga inimese kohta üks ruutmeeter arvestada, siis üle 150 000 ei mahu.
Kokkutulnud kommunistid ei olnud veel õppinud mõtlema, et nende parteiline kuuluvus neid eriti ei kaunista ja Eesti ette uuesti ei nihuta. Ühe naeratav nägu pandi lehte, suur punane nelk peos, ning juurde oli kirjutatud, et ta sõitis Moskvasse mõtteid vahetama. Kommunisti vanem kolleeg vaatas pilti ja ütles: „Kuule, ma ei tea, mis sina sellest arvad, aga minul on millegipärast piinlik!”
Küll õps röökis vahvalt…
Hiljem on igasuguseid aktsioone olnud. Kord valasid ühed põllumehed asfaldi peale hulga piima maha, teised olid Toompea lossi ette seapõrsa toonud, see sai seal šoki ja karjus nagu ratta peal. Õhtul olid mõlemad action’id televiisoris, maameeste kurtmisi ei kuulanud keegi, kõik tundsid põrsale kaasa. Reportergi oli sunnitud lisama, et sigudikul õnnestus pealinnast eluga pääseda.
Kas keegi õpetajatest oleks tahtnud olla üks neist, kes suhkrutrahvi pärast oma moositagavaradega Brüsselis käisid? Uudiste ajal on ka õpilased teleka ees – ja ütlevad siis, et küll meie õps täna röökis seal vahvalt? Võib-olla ütlevad veel paremini, nii hästi, et seda lehte ei kõlbaks pannagi. Aga kui ükskord vilistlaste peol kohtuvad, siis seda enam ei meenuta. Mistõttu ütlekski siinkohal nagu noor Lenin, kui tema vennast tsaaritapja sai: „Seda teed me ei lähe!”
Raha on hunnikus
Mis nende palkadega siis teha? Tallinna ülikoolis tuli üks õppejõud just nüüd oktoobris gümnasistidega kohtuma ning kutsus neid õpetajateks õppima, öeldes: „Jah, palk ei tõuse, aga tasu ei jää saamata!” Õpetajate Lehe lugejad teavad ise, mida ta mõtles.
Aga tegelikult on nii, et ka palk tõuseb. Kust ma seda tean? Kiirabi viis hiljuti haiglasse. Kus ikka anti rohtu, tariti ühe kalli aparaadi alt teise alla, loendamatul hulgal palgalisi inimesi käis kogu aeg küsimas (eesti keeles, hoolimata oma emakeelest!), kas läheb paremaks.
„Kus oli ikka raha hunnikus,” pajatas patsient pärast perearstile. Too rõõmustas haige taibukuse üle ja kinnitas, et nii ongi. Eestis raha küll! Ja kindlasti on olemas ka mingi väärikas viis, kuidas sellest üks paras ports endale saada.
