LUGEJA: Armastan oma lapsi - löön neid

 (122)

püksirihm, karistus
Postimees/Scanpix

Elu on näidanud, et mida rohkem mingil teemal järeleandmisi teha, seda rohkem hakatakse rääkima õigustest, aga mitte kohustustest. Suitsetajal on õigus oma pläru tõmmata, aga kohustus mõista, et tema ümber on inimesi, kes arvatavasti suitsulõhnaga ei lepi. Pätil on õigus kohtupidamisele, aga kohustus mõista, et ta sattus kohtupinki oma teo tõttu.

Seda jada võib muidugi kedrata lõputult, sest eks meil kõigil on olemas nii oma kohustused kui ka õigused. Ning seda ka pere ees.

Kui aga kerkib üles küsimus, kas laste füüsiline karistamine on õigustatud ja kas see pole mitte pahatahtlik suhtumine täiskasvanute poolt, küsiksin mina: miks me tahame oma elu muuta Eestis raskemaks kui see juba on?

Lapsed on elu õied ja loomulikult on nad ka meie enda silmarõõm. Mina kui lapsevanem tahan, et minu lastel läheks hästi. Kodus näiteks me mängime koos ja teeme palju asju koos, kuid paika on sätitud ka piirid. Ehk teisisõnu, sõnakuulmatuse eest tuleb ka karistus. See on 3 minutit nurgas seismist või tõsisematel kordadel ka ata-ata.

Seaduseelnõuga, millega sotsiaalministeerium tahab keelata laste füüsilise karistamise, saeme ise oksa, millel istume. Oluline ei ole ju mitte laste peksmine ega neile mingil muul moel ebamugavustunde tekitamine. Oluline on sellises küsimuses nende armastamine. Just nimelt ARMASTAMINE, sest kui sa oma last armastad, siis sa ka karistad teda.

Sa tahad, et tema elu tulevikus täiskasvanuna oleks paigas. Et valikud, mis ta teeb oleks tema enda jaoks õigustatud. Et ta teab, mis on õige ja mis vale. Meil, kui lapsevanematel on sellega seoses tohutu vastutus. Sest meie peame õige maailmapildi lastesse süstima nii oma eeskuju kui ka hoiakutega.

Loe veel

Ma ei räägi siin laste arutust peksmisest, vaid teadlikust kasvatamisest, kus ka karistusel on oma kindel koht. Karistus ei ole kättemaksuvahend. Karistus on lapsele mõistmiseks, et konkreetne käitumine ei ole aktsepteeritav. Et tekiks kindel arusaam hea ja halva mõistmiseks.

Kui aga seadusega tahetakse vanematele öelda, et te kasvatate oma lapsi valesti, et "meie teame, kuidas lapsi tuleb kasvatada", siis astub riik väga ohtlikku positsiooni. Vanematel on teadupärast õigus ja kohustus kasvatada oma lastest korralikud ja ühiskonnakuulekad inimesed. Lastele aga antakse sellises situatsioonis ainult õigus, teha ja käituda nii nagu nad ise paremaks peavad.

Sellises ühiskonnas kasvanud lastel aga puudub teatud mõttes normaalne sotsiaalne hoiak. Nende motoks on sellisel juhul "kõik on lubatud". Ja see lubatus võib tähendada nii head kui halba. Kõige kurvem lugu on see, et kodus karistuse mittesaamise korral saavad nad oma vitsad kätte täiskasvanuna, mis teadupärast on palju valusam.

See tähendab, et me tegelikult muudaksime Eesti elu oma seadustega palju raskemaks oma tulevastele põlvkondadele.

Just nimelt taoline armastuse puudumine torkab juba praegugi laste juures silma. Lapsi ei karistata ning seetõttu puudub neil ka kindel arusaam heast ja halvast. Karistamatus aga tekitab lastes tunde, et vanemad neid ei armasta. Ja sealt lähebki asi aina edasi.

Suureks teemaks on olnud ka lastega rääkimine, mis peaks tulevikus asendama karistust. Rääkimine on hea, aga ainult siis, kui tugev kasvatusbaas on all ja hea ja halva piir on juba paika pandud. Kahjuks ei teki selline piir ilma kindla teadmiseta, et igal teol võib olla tagajärg (halva käitumisega kaasneb karistus ja hea käitumisega preemia). Nii et igal juhul on karistus kui kasvatusvahend vajalik.

Sotsiaalministeeriumi poolt on eeskujuks toodud ka Rootsi kasvatussüsteemi. Ilmselt on aga ametnikel jäänud kahe silma vahele kasvõi see seik, et Rootsi vabakasvatuse aega jäänud lapsi kutsutakse sealmail “kadunud põlvkonnaks”. Rootsi riik on aga otsustanud hakata korrigeerima kasvatuspoliitikat, mis peaks vabakasvatuse ja üliliberaalsuse lastekasvatamisel sealmail lõpetama.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare