Lõpukirjandist loobumine on karuteene tulevikule
11. aprillil teavitas riiklik eksamikeskus emakeeleõpetajaid, et 2012. aastast on praeguse lõpukirjandi asemel kaheosaline osaoskuste eksam. Edward Kess kirjutab Õpetajate Lehes, et eksami lihtsustamine teeb õpilastele karuteene.
Eksamikeskuse väitel halveneb laste lugemisoskus, mistõttu seda peab eksamil kontrollima. Teksti mõistmine puudutab kõiki õppeaineid, aga selle kontrolli kohustus määratakse eesti keelele.
Mis vahe on 3. ja 12. klassil?
Samalaadseid lugemisosa küsimusi esitatakse nii 3. ja 6. klassi tasemetöös kui ka 9. ja nüüd siis 12. klassigi uues eksamis. 6. klassi tasemetöös 2010 küsiti (ülesanne 2, küsimus 2): „Selle loo moraal on…”, sama aasta 9. klassi lõpueksamil (ül 1.1, küs 8): „Loo moraal on kirjas järgmistes värsiridades…” Õige vastus tuli mõlemal juhul joonida. 12. klassi katseeksamil 2011 küsiti (variant 1, küs 4): „Sõnasta novelli kaks olulisemat ideed ja selgita nende tähendust.”
Õpilast ning emakeele ja kirjanduse õpetust alahinnatakse. Juba põhikooliõpilane suudab oma vastuseid sõnastada, viimastel aastatel nõutakse talt aga ainult bingolotolikku joonimist. Vastust teadmata suvaliselt joont tõmmates võib punkti saada. Gümnaasiumilõpetaja peab oskama nüüdsest 50–100 sõnaga kirja panna loo mõtte või miks midagi juhtus. See ongi põhikooli ja gümnaasiumi vahe.
Eksamikeskus on vihjanud aastaid, et emakeeleõpetajad ei pane lapsi lugema ning lõpueksami tulemused on üllatavalt kasinad. Justkui ei märgata, et eesti keele ja kirjanduse tunde on nädalas kokku neli, samas kui inglise keele tunde ei ole alla nelja ja õpetajal on klassis märgatavalt väiksem seltskond kui emakeeleõpetajal. Nõutakse vähema ressursiga parimat. Samas on ülikoolidesse jõudnud juba mitu aastakäiku õpilasi, kes õppisid põhikoolis eesti keele ja kirjanduse sümbioosainet, mis tagab kõigile rahuldava tulemuse. Isegi siis, kui laps ei õpi 7.–9. klassis tundides mitte midagi, suudab ta loomulikust intelligentsist põhikooli lõpueksamil 45 punkti saada.
Kui need õpilased jõuavad gümnaasiumi, ei oskagi nad kirjutada ega lugeda, alles siis algab varasemate aastate puudujääkide tõsisem likvideerimine.
Muutused valest otsast
Haridus-kõigile-süsteem oma läbilohistamisega on devalveerinud gümnaasiumihariduse. Kuid selle asemel et kobestada ja kultiveerida mulda, hakatakse nüüd roose üle värvima. Puudused ja probleemid on mujal, süüdi ei ole kirjand.
Katseeksam tõestas, et gümnaasiumi lõpetamiseks vajalikud punktid on võimalik koguda igasuguse ettevalmistuseta (läbikukkunuid oli üks). Jääb ära väikseimgi kohustus eksamit tõsiselt võtta, sarnane probleem on põhikooli lõpus.
Kirjandist loobumise otsus on tehtud, kuid 2011. aasta katseeksami tulemused on veel analüüsimata. Üldistus ühe katse põhjal on väga julge samm, arvestades, et 2010. aasta kirjandi ja katseeksami punktide keskmine ei erinenud. See ei näita uuenduse paremust.
On tehtud vaid statistiline analüüs: kui palju variante valiti ning millised olid poiste, millised tüdrukute tulemused. Soole keskendumine eksitab. Puudus on hoopis sellisest analüüsist, mis näitaks, kuidas on kirjandite sisukus, õigekiri, stiil ja vormistus aastate jooksul muutunud, kui palju erinevad endise ja uue õppekava järgi õppinute tulemused, kuidas erinevad tulemused koolides, kus on valitud lapsed, nendest, kus õpetatakse kõiki.
Suund pealiskaudsusele
Eksamit arendatakse justkui arendamise enda pärast, plaanitäiteks, et millegagi mõõta kontoriinimeste tööd. Eesti keele riigieksami arenduskava 2008–2012 ei näe ettegi võimalust, et arendus võiks ebaõnnestuda, ning seda tunnistatakse. Võitma peab aga terve mõistus. Eesti ei ole nii rikas, et kõike inimeste peal katsetada. Me ei saa endale lubada, et põlvkonna möödudes sedastatakse: 20 aastat tagasi tehti valed otsused.
1930-ndatest alguse saanud ja eestlasi põlvkondade kaupa ühendanud lõpukirjandi kaotamine on korvamatu kahju tuleviku Eestile. Eesti keel väärib väärikat eksamit.
