Loore Emilie Raav: Lihaloomade tõsielu(sari)
“Juta, mis sina arvad sellest asjast, kas läheme täna sõpradele panni peale? Vaatame, kas nad kiidavad sind? Sa oled päris hea ja rahulik. Oi, sai vist aru, millest jutt on. Läheme siis aga õue. Vaatame, mis me seal sinuga teeme.”
See kõlab rohkem nagu jänku-Juta (RIP) mõnitamine, eriti kui enne seda on ettevõtjast Jaan Koort oma “sooja ja külalislahke õhkkonnaga koduõues” rääkinud loomaarmastusest. Kellegi kasvatamine tapmiseks ei seostu minu peas aga küll mitte kuidagi armastusega.
Samuti meeldivad Jaanile küülikud ja muud loomad seetõttu, et peale pikka väsitavat tööpäeva ja inimestega suhtlemist saab loomadega tegeleda ja rääkida ilma, et nad midagi vastaksid. Siinjuures usun, et on ekslik arvata, et selle kõige juures ei ole loomal mitte midagi öelda, kui ta ei oska seda öelda inimkeeli. Looma sõnade eest räägib peamiselt nende väga rikas ja mitmekesine kehakeel, iseasi, kas seda lugeda osatakse…
Asi, mida võiks just nimelt sellises olukorras tähele panna, on looma soov põgeneda. Ega loom loll ei ole. Selline oleks ju looma tegelik valik, kui anda talle õigus otsustada enda elu üle. Looduses tuleks sellisel hetkel mängu looduslik valik, toiduahel jne, aga inimene kipub mängima jumalat, kes on otsustanud teist olendit sünnist saati puuris hoida ja siis enda jaoks söögiks kasutada, ilma et loomal oleks mingisugustki valikuvõimalust.
Küllalt levinud on arvamus, mille kohaselt lõbu pärast tappa on julm. Samas koostab enamus meist — mina ise ka — oma toidusedeli lähtuvalt maitseelamustest. Toiduaineid valitakse lähtudes naudingust, mitte ainult sellest, millised vajalikud vitamiinid ja mineraalained nendest omastatakse. Ka mainitud saate formaat lähtub maitsenaudingust: hinnatakse, kelle pakutu oli parem, maitsvam ja silmale ilusam, mitte tasakaalustatum, tervislikum, organismile vajalikum.
Kuna toit on meile vajalik, on niisugune naudinguotsimine muidugi mõistlik (miks toidulaud peaks olema piinarikas?) — aga juhul, kui meie söögikord ei puuduta ainult meid endid, vaid ka teisi elusolendeid, siis tuleb arvestada ka nendega. Nende elude ja saatusega kogu karmuses — võib-olla on meie toidulaud siiski kellegi piinamine?
Osati tunnistatakse, et looma tapmine on küll selgesti paratamatu osa toidu saamisloost, kuid leitakse, et “õhtul pärast tööd ei tahaks kohe kuidagi meelelahutuseks vaadata, kuidas mingi õnnelik jänesekasvataja nägu naerul oma jäneseid notib“ — meelelahutuseks vaadata ei taha, aga meelelahutuseks samal ajal singivõileiba sööks küll?
Saate kohta käivates kommentaarides leitakse ka järgmist: “päris õõvastav oleks, kui igas kokasaates sunnitaks enne prae tegemist vaatama, kuidas loomi tapetakse.” Aga äkki olekski see sobiv pisikene meeldetuletus sellest, et hetkel, mil paljud inimesed pärast tööd meelelahutust naudivad, hukkub erineval kombel, nende hulgas kindlasti ka väga piinarikkalt, miljoneid loomi inimese (osaliselt fabritseeritud) vajaduste rahuldamiseks.
Kui sama saate iga liharoa eel oleks looma tapmislugu, oleks saate reiting tõenäoliselt palju väiksem ja paljud vaatajad jookseks ekraanide eest ära või vahetaksid kanalit, sest loomade tõsielusari oleks vist paljudele liiga karm. Sealhulgas mulle endale.
Saates sai kirjeldatud ka küüliku tapmise eeliseid: ”muidu ilusad ja armsad, aga kui juba küüned sisse lööb, siis ei ole küll enam kahju.” Seepeale meenus mulle mu enda sõber kass… Ta on muidu väga armas, aga kui üks hetk juba küüned sisse lööb (näiteks veel minu enda lolluse tõttu ja enesekaitseks), siis enam kahju ei ole? Aitab!? Kass ahju!? Ja kasukas kraeks? Ilus valge kass mul selline. Miks mitte. Muideks Hiinas on kassidest tehtud karusnahk tavaline asi, mida aeg-ajalt müüakse ka Euroopasse erinevate muude karusloomade nime all.
On keeruline saada aru, kuidas osade loomade tapmine on inimese jaoks sageli niivõrd elementaarne, samas teiste loomade kaitseks on meil välja mõeldud ja kirja pandud hunnik seadusi ja keelde. Enda kodulooma tappa ei tohi (näiteks enda koeral või kassil kõri läbi lõigata), aga kui ma ühel hetkel tunnistan enda kodulooma põllumajandusloomaks? Ütlen, et nüüd on mu koer “loomsete saaduste tootmise eesmärgil peetav ja aretatav”, kas siis võin ta järgmisel hetkel maha lüüa? Haamriga otsaette ja valmis… Usun, et see tekitaks paljudes pahameelt: “Loomatapja, loomapiinaja!”
Aga miks? Sest tapmine on ju tapmine. See, et koer on n-ö inimese parim sõber, ei tähenda ju, et kõik teised loomad oleksid kuidagi emotsionaalselt vähem väärtuslikud? Üsna kindlasti on iga küülik, siga, lehm ja kana samapalju olend, kes tahab väärikalt oma elu elada ning seda nautida, nagu kassid, koerad ja papagoid.
Ilmekaid soovitusi hakkas kommentaaride hulgas silma veel: “me ei pane ju tapamajasse veebikaamerat üles, et kokasaate sildi all näidata inimestele, kust neile liha lauale tuleb.” Minu arust on see mõneti just üsna hea mõte! Hea lisaargumendi leidsin taas kommentaaride hulgast, “kui enne toidu söömist on õõvastav vaadata, kuidas toitu tehakse, siis kuidas sul pole õõvastav seda süüa?”
Asjaolu, et saates nähtu pahandas paljusid lapsevanemaid, on mõneti tervitatav, samas ka jabur. Loomade tapmine on kahjuks tavaline ja normaalne osa kõigest sellest, mis suurel osal inimestel külmkapis kõikvõimalike lihatoodete näol seisab. Sageli ei taheta ega soovita teada, mis on olnud ühe või teise singi või vorstijupi saatus enne nende suhu ja külmkappi jõudmist.
Seetõttu ehk oleks loomade tapmist aegajalt just vajagi näidata? Lihalettide kõrval või lausa pakendil asuv visuaalne info toote eelnevast eluloost oleks minu arust igati aus kaup. Palju ausam, kui igasugune imepeenes kirjas olev tekstijupp toote päritolu ja koostise kohta.
Sarnane visuaalne info võiks ilutseda ka kohvil ja banaanidel, mida on korjanud näiteks lapstööjõudu kasutades. Vähemalt oleks see oluline alus ausa ja õiglasema ühiskonna arengule, kui inimestel oleks võimalik aduda, millised on nende toitumise ja elustiili tagajärjed.
