Loone Ots: enam eestilist kultuuri
„Kui noort ei ole suunatud kõrgkultuuri manu, harjub ta elama maitsetus maailmas, sest ei oskagi soola küsida. Veel vähem oskab ta tahta, et sool oleks oma, Eesti toode,” kirjutab Loone Ots Õpetajate Lehes.
Eesti vabariigi 94. aastapäeva kõnes uuris president Toomas Hendrik Ilves, kas Eesti on meie jaoks juhuslik koht, kus teha pelgalt karjääri ja äri. Edasi esitas president viis retoorilist küsimust teemal „Mis meist saab?”. Kõik viis keskendusid poliitikale ja majandusele. Kõneleja ei huvitunud, kas ka siis, kui teostub hüveolu püüdlemise maksimumprogramm, elavad Eestis inimesed, kes on võimelised hindama ning arendama Eesti vaimsust. Eesti kultuuri, mis on ju iseolemise tegelik alus, esindas pidukõnes vaid napp viide Tartu ülikoolile ja Betti Alveri tsitaadike.
Maa soolast massi maiustuseks
See on Ameerika stiil. President Obama ei räägiks samuti iseseisvuspäeval O’Henryst või Whistlerist, sest see ei kõnetaks tema rahvast. Ühendriigid võivad seda endale lubada, sest nende kultuur püsib ja mõjutab tervet maailma, muuhulgas Eestit.
Maslow’ vajaduste püramiidis jääb eneseteostus, millest sünnib kõrgkultuur, vaimuvara, kõrgele tippu. Kui kõht tühi, pole lauluks lusti. Kuid omakultuur kui elukeskkonna arusaadav ja ise loodud osa peaks olema piisavalt tähtis, et seista võrdsena leivaraha küsimuse kõrval. Rõhutades vajadust elada Eestis, peaks üks tähtis argument olema just see, et siin saame ise vabalt luua oma vaimuelu.
Mitte ainult luua. Ka nautida. Paraku on sõna „nauding” hakanud asendama sõna „toode”. Äripõhine ühiskond tarbib kultuuri. Sestap on kultuur järjest enam muutumas maa soolast massi maiustuseks. Etnosuunaga ühisüritused, rahvakultuuri pärlid, sobivad õnneks veel paljudele. Kadumas on vajadus kõrgkultuuri järele. Klassikakontserdi- või ooperipublik on keskealine ja vanem, kunstinäitusi väisavad pigem haritud hallpead kui õppurid-tulipead.
Ilus ja ülev ei tohi olla odav
Kõrgkultuur toodab kahjumit, aga au nõuab, et riik seda siiski edendaks. Niisiis maksab riik maksumaksjalt kogutud summadest teatud hulga kõrgkultuuri kinni. Rahasüsti saanud võivad keskenduda tõeliste kultuuriväärtuste loomisele. Reeglina saavutavad nad suurepäraseid tulemusi. Kuid on’s neil väljundit, jätkub publikut? Pigem ei kui jah, sest kõrgkultuuri nautimine nõuab eelteadmisi, aga samuti hoiakuid, mis lubaks vaimu pingutada, mõttemänguga kaasa tulla.
Lisaks nõuab isegi pisku amps kõrgkultuuri raha. Kui pilet viiekümneminutisele ühemehesõule maksab masuaja tingimustes 10–15 eurot, paneb see mõtlema. Kui peres on mees ja naine, tuleb letti lüüa topeltsumma ja kui isa-ema tahavad last või lapsi kõrgkultuuri allikale juhatada, kasvab asi hoopis üle pea.
Ei, ma ei taha, et teatrid, muuseumid ja kontserdimajad alandaks piletihindu. Ilus ja ülev ei tohi olla odav. Ent praegu puudub vaesemate perede järeltulijail võimalus koguda kultuurilist kapitali, saada kõrgkultuuri kogemusi enne, kui nemad kui täiskasvanud tarbijad hakkavad ise valima, kuhu leivakorvist üle jäänud ressursid panna. Kooli ainekavades on kõrgkultuuri tutvustavad märksõnad küll sees, kuid programmide ülekoormatus lubab õpilastel neid ainult nuusutada – kui nad just ei õpi eliitgümnaasiumide humanitaarklassides. Õpikud paiskavad noorde pähe hulga nimesid, eluaastaid, teoste pealkirju ning valmimisaegu, kuid emotsionaalset sidet, mis tingiks vajaduse asjast rohkem teada, ei teki. Pea pole prügikast ja tarbetu lendab sealt varsti välja.
Loodus tühja kohta ei salli. Kui noort ei ole suunatud väärtkino manu, maandub ta vabal ajal küberkosmoses, kust laeb täiesti tasuta alla ajuvabasid löömafilme või roosamannalikke „romantilisi komöödiaid”. Ta harjub elama maitsetus maailmas, sest ei oskagi soola küsida. Veel vähem oskab ta tahta, et sool oleks oma, Eesti toode.
Kust võtame kunsti nautijad?
Lihtne näide. Kired kunstiakadeemia uue hoone ümber keerlevad nagu paastukuu tuisk. Räägitakse asukohast, kõrgusest, ventilatsioonist, disainist. Kähmlejad ja kaitsjad on peaaegu ära unustanud põhiküsimuse: kes hakkab vajama kõike seda head, mida tuleviku eesti kunst pakkuda võib? Kuidas suudame säilitada moe- ja arvutigraafika erialade kõrval ka meie oma isikliku, äratuntavalt eestipärase maalikunsti, skulptuuri, metallehistöö? Kust võtame eesti kunsti nautijaid, kes selle nägemise-kogemise eest raha maksaksid, kui me neid praegu seda mõistma ei õpeta ja vaatama ei kasvata?
Selge, et seda tuleb teha. Aga mitte vormitäiteks, mitte ümarlaudade ja paneeldiskussioonide leelutuste kaudu. Peame õpetama noortele uhkust oma identiteedi üle ja tagama, et see õpetus nendeni tõesti jõuaks. See peaks olema vanemate, pedagoogide, otsustajate – ei, üldse kõigi Eestis elavate inimeste ühine hool, et tuleviku eestlased tahaks säilitada enda kui kõrgkultuuri rahva identiteeti.
Noor-Eesti plahvatusest on aastasada kenasti täis. Ehk on aeg manifesti muuta? Enam eestilist kultuuri! Olgem eurooplased, olgem maailmakodanikud, aga jäägem eeskätt ja uhkusega eestlasteks!
