Loodan, et avalikus ei sule silmi

Andres Herkel, Riigikogu Tiibeti toetusgrupi liige, Isamaaliit

Eesti Riigikogu Tiibeti toetusgrupp on korduvalt juhtinud tähelepanu inimõiguste rikkumisele Tiibetis. See ei ole mitte ainult ühe rahva tragöödia, vaid Hiina ülemvõimu all saab pöördumatuid lööke ka üks maailmaajaloo huvitavamaid usu- ja kultuurinähtusi — tiibeti budism. Ainuüksi ajavahemikul 1949 — 1979 vähenes umbes kuue miljonini küündinud tiibetlaste arv 1,2 miljoni võrra. Ka viimastel aastakümnetel ei ole Tiibeti olukord sugugi paranenud, hoopis vastupidi.

Eestit külastav Li Peng on üks neid kommunistliku Hiina liidreid, kelle nimi seondub kõige otsesemalt nii tiibetlaste inimõiguste kui ka usuvabaduse rikkumisega. Rääkimata juba rahvuse enesemääramisõigusest, mille realiseerimiseks pole Hiina okupatsiooni tingimustes vähimatki võimalust. Lisaks sellele, nagu on ka korduvalt meenutatud, seondub Li Pengiga kõige otsesemalt üksteist aastat tagasi Taevase Rahu väljakul toimunu. Nende asjaolude meenutamisest ei pääse Hiina riigijuhid ning eriti Li Peng üheski demokraatlikus riigis.

Olles veendunud, et ka Eesti kuulub demokraatlike riikide hulka, loodan, et meie riigi esindajad, kellel on kohtumisi Li Pengiga, ei jäta neid küsimusi tõstatamata. Usun, et Li Pengi visiidiga seoses Eesti avalikkus mitte ei sule silmi inimõiguste olukorra osas Hiinas, vaid vastupidi probleemid muutuvad meie jaoks aktuaalsemaks kui kunagi varem. Laupäeval ja pühapäeval Tallinnas toimuval Esindamata Rahvaste Organisatsiooni konverentsil osalevad teiste hulgas Tema Pühaduse dalai-laama eriesindaja Chhime Chhoekyapa, samuti Taiwani ja Ida-Turkestani esindajad. Loodetavasti kasutavad ka Eesti ajakirjanikud ära selle võimaluse saada vahetut informatsiooni inimõiguste ja rahvaste õiguste olukorra kohta Hiinas.

Isiklikult meenutab Li Pengi praegune visiit Eestisse mulle midagi sarnast, nagu olnuks Breþnevi visiidi puhul mõnda Lääne-Euroopa demokraatlikku riiki paarkümmend aastat tagasi. Meil on põhjust olla tänulik nendele maadele ja nendele poliitikutele, kes mitte kunagi ei tunnustanud Eesti inkorporeerimist Nõukogude Liitu. Kui Li Pengi ja Breþnevi vahel on mingi vahe, siis eeskätt see, et viimane isegi ei olnud otsene eestvedaja nii paljude inimeste represseerimisel, nagu me Li Pengi puhul peame tunnistama.