Lisette Kampus: Võrdse kohtlemise pidu

 (369)
Lisette Kampus

Sel aastal samasooliste paaride kooselu registreerimist lubava seadusandluse toetuseks korraldatava Tallinna Pride´i kahtlemata enim tähelepanu pälviv osa on läbi Tallinna vanalinna kulgev rongkäik. Tihti küsitakse meilt, misjaoks on vaja tulla tänavale ja kuulutada oma seksuaalset orientatsiooni.

Tänavale ei tulda mitte selleks, et kuulutada kellegi orientatsiooni (lõppude lõpuks, kelle asi see on?), vaid selleks, et öelda: ma olen kodanik, ja kodanikuna pean ma riigi ning ühiskonna silmis olema teistega võrdselt väärtustatud sõltumata sellest, milline on minu orientatsioon.

Pride´i rongkäigu eesmärk on näidata, et ennekõike on kõik kodanikud ikkagi inimesed, ja seksuaalne orientatsioon on vaid väga väike ning isiklik osa inimese identiteedist, mis ei tohiks teda teiste kodanikega võrreldes ebavõrdsesse positsiooni asetada. Niisiis e olegi see homorongkäik — meie jaoks ei ole oluline, milline on osalejate orientatsioon: ole homo, hetero, bi või transseksuaalne — ,vaid nende inimeste rongkäik, kes tahavad toetada kõigi võrdset kohtlemist.

Samuti on väga oluline argument rongkäigu korraldamiseks kodanikuühiskonda panustamine ning üleskutse osaleda ühiskonnas toimuvates protsessides. Kõikidel kodanikel on õigus võrdsele kohtlemisele sõltumata soost, vanusest, rassist, seksuaalsest orientatsioonist, usulisest kuuluvusest, erivajadusest.

Kas teil on tulnud ette olukordi, kus kedagi mainitud põhjustel solvatakse või mõnitatakse? Olete ilmselt lugenud netikommentaare, mille sisu on „juudid ahju”, „pededele peksa”, „vanurid põlema” ja nii edasi? Ehk olete kuulnud lugu inimesest, kes on koolist välja visatud tema orientatsiooni tõttu? Või töökohast lahti lastud näiteks vanuse pärast? Või on teile ehk lausa teada äärmuslikke juhtumeid, et keegi on rassi või orientatsiooni tõttu vägivalla ohvriks langenud?

Kõikides sellistes olukordades jääme meie kui asjassepuutumatud kodanikud tavaliselt passiivseks ega ütle välja, et tegelikult ei ole see meie meelest õige, olgu meie endi põhimõtted, millised tahes. Me kõnnime sellistest sündmustest mööda ja mõtleme, et see ei ole meie asi  — või et mida saaksimegi meie teha.

Me unustame siinjuures kaks väga olulist aspekti Esiteks: see, kes kannatab ebavõrdse kohtlemise tõttu, on kellegi õde, vend, isa, ema, sõber, kolleeg, tuttav. Ja kui kannatab see inimene, siis kannatab tegelikult kogu selle inimese sotsiaalne ring. Kas te olete mõelnud sellele, et ka keegi teie perekonnast, tutvusringkonnast, töökaaslastest võib olla näiteks homoseksuaalne? See tähendab, et netikommentaarid stiilis „kõik pederastid ahju” või „lesbid tuleks üles puua” käivad ka nende kohta. Ja need inimesed, kes lubavad endale kaaskodanike põhjendamatut diskrimineerimist, teevad seda ka kellegi teile lähedase, olulise või kalli aadressil.

Teiseks: kirjeldatud olukordades, kus me kodanikena tihtipeale passiivseks jääme, on tegelikult ülioluline tõusta püsti ja öelda, mida te sellest arvate. Kui te ei leia, et see on sobilik või võimalik just sellel hetkel, kui midagi niisugust pealt nägema juhtute, siis ongi Pride´i rongkäik see koht, kuhu tulla ja sellega öelda: mina kodanikuna ei ole nõus sellega, et kedagi koheldakse ebavõrdselt või diskrimineerivalt tema soo, vanuse, rassi, seksuaalse orientatsiooni, usulise kuuluvuse, erivajaduse pärast. Pride´i rongkäik pakub sulle, kodanikule, võimaluse lõhkuda vaikus, mis ümbritseb neid eluaspekte, millest meie poliitikutel ei jätku praegu julgust rääkida.

Mispärast Eestis puudub igasugune poliitiline tahe rääkida avalikult LGBT (lesbide, geide, bide, transseksuaalide) õigustest ning nende võrdsest kohtlemisest ühiskonnas? Viimati kirjutasin Delfis sellest, et inimeste tasandil, igapäevaelu mõttes oleme juba üsna sallivad. Aga siis tuleb mängu riik, kes teeb näo, et „selliseid” inimesi ei ole olemas, või kui ka on, siis ei ole vaja nende murede ja probleemidega tegeleda, sest see olevat nende enda asi.

Mispärast siis ikkagi on nii, et kui su naabrimees aktsepteerib, et sina ja sinu samasooline partner elate koos, ja ei tee sellest numbrit; kui su töökaaslased teavad, ja neid ei huvita; kui su sõbrad teavad, ja neil on täiesti ükskõik… ühesõnaga, kui sinu sotsiaalne võrk sind juba aktsepteerib, siis tuleb korraga riik, kes saadab kodanikele ristivastupidise sõnumi ja ütleb: ei, need kaks ei ole perekond.

Loe veel

Kas ei peaks ikkagi riik tunnustama oma kodanike sallivust ning asjaolu, et suur osa Eesti ühiskonnast on avatud ja tolerantne? Ning kas ei oleks meil ühiskonnana siis tunduvalt kergem neist teemadest (samasoolised pered, neis kasvavad lapsed jne) objektiivselt ja neutraalselt rääkida, kui ka riik näitaks, et tegu on millegi olulisega?

Kui riigikogu võttis vastu seaduse, millega kellegi vastu vaenu õhutamine, muu hulgas seksuaalse orientatsiooni tõttu, on kriminaalkorras karistatav, väljendas näiteks Jaak Allik välismeediale heameelt selle üle, et homofoobia on nüüd Eestis karistatav. Aga miks saadavad poliitikud selliseid sõnumeid välismaale? Miks mitte meie oma inimestele, kodanikele, keda see kõige lähemalt puudutab ja kelle igapäevaelu see reaalselt mõjutab?

Kui eelmisel aastal rünnati Pride´i rongkäigus kümneid Eesti ning välisriikide mehi ja naisi, kellest nii mõnedki said viga, kas leidus kas või üks poliitiline jõud, kes juhtunu hukka mõistis? Ei, sest valimised olid ees. Mis siis, et need, keda kaigastega peksti, käivad ka valimas. Mis siis, et need, kes kiviga said, maksavad ka makse. Mis siis, et need, kellele rusikaga virutati, on ka lapsevanemad.

Ma küsin kõikidelt parlamendierakondadelt: mida teil on vaja selleks, et hakata lõpuks ometi avalikult (jah, avalikult, sest tagatubades räägitakse LGBT õigustest küll, kõikides erakondades) sel teemal diskussiooni pidama? Millal te julgete „kapist välja” tulla?

Või ootate, kuni asjad lähevad niisama hulluks kui näiteks Poolas, kus on praegu ettevalmistamisel seaduseelnõu, mis lubaks homoseksuaalsed õpetajad vallandada; kus tervishoiuminister soovib koostada homoseksuaalsete inimeste registrit. Kas ei meenuta need asjad meile midagi lähiajaloost ja kas ei ole me juba näinud, kuidas see lõpeb?

Kuni meie poliitikud ei võta endale vastutust ka selle ühiskonnagrupi (ning ärge unustage, et see puudutab ka LGBT inimeste peresid, sugulasi ja nii edasi) huvide kaitsmise eest, ei ole me riigina ja ühiskonnana kaitstud vihkamise, sallimatuse ja rumaluse võidukäigu eest. Meie, st nendesse huvigruppidesse kuulujad (ja ma ei räägi siin ainult LGBT inimestest, vaid ka näiteks erivajadustega inimestest), võimegi jääda korrutama, et nende asjadega on vaja tegeleda, aga — kuni riik ei räägi kaasa, kuni ei teki poliitilist tahet neid probleeme lahendada, jäämegi sellesse surnud punkti, kus kõik eeldused parema ja tervema ühiskonna tekkeks on olemas, aga riik ei aita sellele kaasa.

Niisiis, ärge nähke Tallinn Pride’i rongkäigus üritust, mis demonstreerib kellegi magamistuba. Nähke selles üritust, mis saadab välja sõnumi: ole see, kes sa oled. Seni, kuni sa ei kahjusta kedagi teist, võid ja peadki sa olema riigi silmis täisväärtuslik kodanik, kellel on ühiskonnas teistega võrdsed võimalused. See, milline on sinu orientatsioon või vanus või sugu või nahavärv, ei saa ega tohi olla määrav. Kõik on erinevad, aga kõik on võrdsed.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare