Lisette Kampus: Nüüd oleme valmis

 (501)
Lisette Kampus

Minister Rein Lang ütles selge sõnaga välja kursi, mille Eesti riik on samasooliste paaride peresuhete reguleerimise suunas võtnud — tsiviilpartnerluse seadust on oodata aastal 2008. Napid neli aastat tagasi vastati selleteemalistele küsimustele sõnadega „ei, ühiskond ei ole veel valmis”, võtmesõna oli selles lauses „veel”.

Olen aastate jooksul ikka mõelnud, millal tuleb vastus „nüüd oleme valmis” — ning mis ja kuidas siis muutunud on? Vaatame, millised on olnud olulised edasiminekud meie ühiskonnas ja mille järgi me seda „valmisolekut” siis mõõta võiksime?

Minu keskkooliaegadel oli veel täiesti võimatu, et näiteks bioloogia- või terviseõpetuse õpetaja tunnis homoseksuaalsusest objektiivselt ning neutraalselt räägiks; tõsi, tuli ette olukordi, kus sel teemal visati labaseid nalju, kuid asjalikku arutelu ei toimunud. Praegu aga võtab järjest rohkemad õpetajaid LGB (lesbide, geide, biseksuaalide) organisatsioonidega ühendust, et küsida: minu õpilased tahavad sellel teemal arutleda, kuidas ma peaksin sellest rääkima?

Ja just praegu kihvatas umbes kümnel anonüümsel kommenteerijal peas: „Homopromo!” Vastupidi, sõbrad. Ka kümme aastat tagasi teadsid kõik, et teistsuguse orientatsiooniga inimesed on olemas, ka kümme aastat tagasi oli tõenäoliselt igas klassis üks homo või biseksuaalne noor. Ainukene vahe on, et kümme aastat tagasi pandi silmad kinni ja libiseti sujuvalt teemast üle, LGB-inimesed meie kõrval olid nähtamatud.

Nüüd oleme suutelised aitama õpetajatel leida neile sobivat, neutraalset ning objektiivset materjali ning õpetajad omakorda oskavad noortega sel teemal arutleda ja aitavad kaasa sallivama ühiskonna loomisele. Noortel jällegi on tunduvalt rohkem adekvaatset informatsiooni, nii on neil kergem oma arvamust kujundada ning mõista endast erinevaid. Kas see on halb? Ei, kindlasti mitte, sest arvamus, mille kujundame asjast küllalt palju teades, aitab meil jääda mõistvaks ning eriarvamusi aktsepteerivaks. Minu sõna selle peale, et päris kindlasti ei lähe niisugused noored viie aasta pärast tänavale „pedesid peksma”, sest nemad teavad, et teistugune orientatsioon ei tee kedagi vähem inimeseks.

Veel napp kümmekond aastat tagasi oli peaaegu mõeldamatu olla „kapist väljas” oma töökaaslaste ees. Nii oli LGB-inimeste jaoks täiesti tavaline elada topeltelu — üks, mida etendati kolleegide ees, ning teine — see päris –, sest kus kodus ei oodanud mitte väljamõeldud Toivo, vaid hoopis vägagi tõeline Anna.

Küsitakse, miks üleüldse on oluline olla töö juures „kapist väljas”, et „miks te tahate muudkui kuulutada”. Aga mida see „kapist väljas olemine” õigupoolest tähendab? See tähendab võimalust mitte valetada oma elukaaslase soo kohta, võimalust mitte saata mitu aastat tervitusi oma olematule „mehele”, võimalust kohvinurgas rääkida, mida te nädalavahetusel tegite, võimalust saada asutuse peole kutse kahele ja tõesti tullagi kahekesi, võimalust rääkida oma lastest ka siis, kui te ei ole bioloogiline vanem — ühesõnaga, täiesti igapäevased ja igavad pisiasjad, mille peale me tegelikult suurt ei mõtlegi, nii loomulikud on nad.

Ja nüüd mõelgem, et tõenäoliselt on igas kollektiivis keegi, kelle jaoks need asjad ei ole loomulikud, keegi, kes peab mõtlema, kuidas ja mida rääkida, et ta end „välja” ei annaks. Õnneks on ka see kirjeldatud olukord muutumas järjest harvemaks, sest üha enam ja enam on kuulda lugusid sellest, kuidas inimeste orientatsioonist ei tehta enam numbrit ning väga paljudes töökollektiivides kehitatakse selle peale heas mõttes õlgu. Ja jumal tänatud, sest see see ju ongi eesmärk — et sinu orientatsioon ei läheks inimestele korda ja sind ei koheldaks seetõttu ebavõrdselt.

Need arengud näitavad minu meelest näitavad kõige paremini, et oleme ühiskonnana juba saavutanud väga palju. Me tõenäoliselt ei aimagi, millist positiivset mõju sellised edasiminekud meie geidest, lesbidest ning biseksuaalidest sõpradele, kolleegidele, tuttavatele, sugulastele avaldavad, mil moel on see nende eneseväärikust ja elukvaliteeti parandada aidanud. Just seetõttu on väga paljudel LGB-inimestel praegu Eestis võimalik elada inimväärselt ning olla koheldud samaväärselt heteroseksuaalsete kaaskodanikega; seda erinevalt näiteks Venemaast, Lätist, Leedust ja Poolast, kus vägivald, poliitiliselt aktsepteeritud diskrimineerimine ning homo- ja biseksuaalsete kodanike „teisejärgulisus” on paraku Euroopas pidevalt kõneaineks.

Loe veel

Selge see, et paraku tuleb ikka ette, et inimene langeb oma orientatsiooni tõttu diskrimineerimise ohvriks, ja töö nende olukordade vältimiseks peab kahtlemata jätkuma, kuid kui ülalkirjeldatud positiivsed muutused Eestis ei ole märgiks valmisolekust samasooliste paaride tsiviilpartnerlust lubavaks seaduseks, siis mis veel? Tihtipeale räägitakse sellest seadusemuudatusest nagu mingist kohutavalt märkimisväärsest verstapostist — tegelikult on ju tegu väga väikese ning praktilise muudatusega.

Pered, mis koosnevad kahest naisest või kahest mehest ning kus kasvavad lapsed, on meie keskel olemas juba aegade algusest peale. Me võime sellest arvata, mida tahame, aga see ei muuda fakti, et need pered on olemas ja nad vajavad seaduslikku kaitset, partnerite õigused ja kohustused peavad olema reguleeritud ning peres kasvavate laste õigused parimal võimalikul viisil kaitstud. Tõsi, et Eestis kehtiva seaduse järgi on võimalik mitmeteistkümne erineva lepinguga reguleerida vara jagamine ja muud säärased asjad, aga kui paljud teist oskaksid neid lepinguid käigupealt üles lugeda? Ja mis siis, kui teed ära viisteist lepingut, aga kuueteistkümnes jääb tegemata ning selle tõttu kaotad näiteks kogu kooselu vältel soetatud vara? Ka selliseid juhtumeid on olnud.

Palju on avaldatud arvamust, et niipea, kui on olemas tsiviilpartnerluse seadus, hakkavad homod massiliselt lastekodudest lapsi adopteerima, kuid tegelikult on küsimuse all vaid ja ainult ühe partneri bioloogilise lapse vanemlike õiguste omandamine ka teise partneri poolt. Seega, me räägime ainult suhtesisesest lapsendamisest — ehk teisisõnu sellest, kuidas tagada vanemlikud õigused ka partnerile, kes ei ole lapse bioloogiline vanem, ning kuidas reguleerida mittebioloogilise vanema kohustused lapse ees, samuti sellest, mil moel on lapse õigused näiteks bioloogilise vanema surma korral seaduslikult kaitstud.

Siit edasi viskaksin tegelikult kinda neile, kes väidavad, et LGB-inimesed soovivad antud seaduse näol erikohtlemist. Kas ei ole erikohtlemine hoopis mitte see, et paarisuhtes elavad samasoolised lapsevanemad lähevad hetkel kirja üksikvanematena ning saavad seetõttu üksikvanematele mõeldud soodustusi ning hüvitisi, kuigi tegelikult on peres kaks vanemat? Kas poleks mitte riigi huvides saada nendest perekondadest ülevaadet ja võimalust seaduse abiga toetada väärtusi, mida kannavad ka need pered — vastastikune austus, üksteisest hoolimine, turvaline keskkond ja õnnelik argipäev.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare