Linnar Priimägi: Propagandat tuleb õppida

 (80)
Linnar Priimägi
Foto: Andres Putting

Hispaania vanasõna ütleb: „Lõgiseval hobuseraual puudub nael.“

Propagandatehnikate loengus lasen tudengitel ajakirjandust analüüsides alati esimesena vastata küsimusele „miks?“. Mispärast see artikkel üldse on kirjutatud? Mis põhjus on ajendanud kedagi mingil teemal sõna võtma? Cuius res agitur?

Mina tunnistan kohe ausalt: ajan siin kooliasja. Meie meedias on tekkimas kriitiline mass õppimatust. Kirjutajad pole halvad inimesed, nad ajavad südamest oma üritust, aga hirmus harimatult. Rahvatarkus ütleb: „Kuidas roog, nõnda kahvel“, aga ajakirjandus jätab mulje, et pidevalt süüakse vale kahvliga. Et sõnavõtjatel pole haritud inimese vaimseid lauakombeid.

Poolt või vastu?

Keskerakonna Noortekogu juhatuse liige Priit Kutser on hea näide. Tema kirjutis „Lauristin peab Savisaart Jeesuseks“ (DELFI 08.07.2010) ajab ehk õiget poliitilist vagu, aga hariduse õhedus paistab välja. Ei ole õiget kahvlit!

Priit Kutser kirjutab: „Oma raamatus „Punane ja sinine“ hurjutab Marju Lauristin, et Edgar Savisaar pidavat mõtlema stiilis „kas teie või meie, ehk siis kui te pole meie poolt, siis olete meie vastu”. Seda peab professor Lauristin bolševistlikku tüüpi mõtlemiseks. Lauristini parteikaaslane Andres Tarand on samuti öelnud, et Keskerakonna esimehes Edgar Savisaares väljendub üsna selgelt Lenini ideoloogia, mille kohaselt on see, kes pole tema sõber, tema vaenlane.“ Seepeale osutab Priit Kutser, et samamoodi nagu Edgar Savisaar mõtlesid ka Jeesus Kristus („Kes ei ole minuga, see on minu vastu...“ Mt. 12:30), George W. Bush („Kas sa oled meiega või oled terroristidega“) ja George Orwell („Kui sa takistad ühe poole sõjalisi jõupingutusi, siis automaatselt aitad sa teist poolt“). Ma võiksin veel lisada vanadelt hiinlastelt: „Ühele kummardust tehes näitad sa teisele paratamatult tagumikku.“ Ja muud sellesarnast.

Priit Kutser püüab leida säärasele mõttemallile ajaloolist õigustust, õigsuse tagantjärele kinnitust. Aga seda pole üldse vaja! Küsimus on propaganda aluslikus printsiibis, mida kutsutakse kontrastsuseks. Kontrastsuse põhimõte ütleb, et propaganda toimib seda mõjusamalt, mida lihtsama selgusega vastanduvad jaatatavad ning eitatavad väärtused. Jeesus Kristus ütleb veelgi aredamalt teisal (Mt. 5:37): „Teie kõne olgu: Jah, jah, või: Ei, ei; aga mis üle selle on, see on kurjast.” Tõhus propaganda ei kasuta halltoone („võib-olla”, „pigem”, „ühest küljest..., aga samas teisest küljest...”), vaid toimib mustvalgel alusel, ideoloogiana, kus iga positiivselt formuleeritud idee automaatselt välistab iga sellele ideele vastupidise ning iga sellest ideest erineva idee. (Vt Linnar Priimägi: Reklaam&propaganda. Mõistevara. Tallinn 2008, lk 26.) Küsimus ei ole niisiis mitte kristluses või bolševismis, vaid ideoloogias kui sellises.

Hallid punased

Marju Lauristini, Andres Tarandi ja nende sotsiaaldemokraatlike jüngrite propaganda on kontrastsusprintsiipi järjekindlalt eiranud ning eitanud – millega on seletatav nende nõrk läbilöögivõime valimistel. Mustvalge selguse asemel jutlustavad nemad „halli tsooni“ jäävat „kolmandat teed“.

Andres Tarand kirjutas 1999: “Kaks seltskonda vastandavad end üsna kindlalt teineteisele ja arvavad, et Eestil ongi vaid kaks teed: üks, mida nad ise esindavad, ja teine vastase oma, mida tuleks iga hinna eest vältida. See lähenemine [on]… lapseliku must-valge ilmanägemise peegeldus. Ühiskond on tunduvalt keerukam… Just seda arusaama esindavad Mõõdukad, kes on Eesti poliitikamaastikule tõusnud võidutahtelise kolmanda jõuna” (Postimees 20.02.1999).

Eiki Nestor, kes polnud vahepealsest valimisfiaskost mitte midagi õppinud, kuulutas 2006: „Võimendatakse muljet, nagu olekski valijatel võimalik valida ainult kahe lähenemise vahel. Et valik on kas läänemeelne ja inimvaenulik või idameelne ja väidetavalt inimsõbralik. Tegelikult on ka kolmas ja kõige parem võimalus: olla läänemeelne ja inimsõbralik. Ehk siis see variant, mida esindavad Eestis sotsiaaldemokraadid” (SL Õhtuleht 18.09.2006).

Ja nüüd, enne 2011. aasta valimisi käib sama laul: „Rahvaliidu ja sotsiaaldemokraatide delegatsioonid kohtusid täna esmakordselt ametlikult ja loodavad, et pärast ühinemist saab neist alternatiivne jõud kahele põhilisele konkurendile – Reformierakonnale ja Keskerakonnale“ (DELFI 16.04.2010).

„Kolmas tee“ osutub edukaks üksnes alternatiivina – kui see muutub üheks valikuks kahest võimalusest, s.t siis, kui „esimene“ ja „teine tee“ on viidud ühise negatiivse nimetaja alla, ühendatud leeriks, millele ise vastandutakse. Mida mõistab ka sotsiaaldemokraatide etteotsa pürgiv Indrek Saar: „Järjest valjemalt kostab nende hääl, kes ütlevad, et nad on väsinud valimast Ansipi ja Savisaare vahel ning nad tõestasid seda juba europarlamendi valimistel Indrek Tarandit valides“ (DELFI 11.06.2010). Konstellatsioon „Tarand vs mitte-tarandid“ on juba ideoloogilise vastanduse moodi.

Loe veel

„Kolmanda tee“ või „kolmanda jõu“ mudel on propagandistlikult nõrk ja kõlbab vaid „jõulurahu“ tarvis, seni kuni selles puudub selge sisuline maailmavaateline eristuvus omaenda positiivse programmiga, mis poleks koostatud „esimese jõu“ ja „teise jõu“ programmi riismetest või nende ristsugutis. Aga sotsiaaldemokraatidel pole oma maailmavaadet.

Vaated ja maailmavaade

Maailmavaade on ideoloogiline meelelaad, mis ühendab kriitilisuse ning eituse. Maailmavaade on võitlev ja vastanduv. Nõnda mõistsid seda XX sajandi suurimad propagandistid Vladimir Iljitš Lenin („Marksismi teotamise või töölispartei poliitika vassimise katsete vastu peame võitlust elu säästmata“) ning Adolf Hitler („Maailmavaade on leppimatu... maailmavaated kuulutavad oma eksimatust”). Maailmavaates ei ole halli „kolmandat teed“.

Mis maailmavaade on ja mida ta ei ole, selles küsimuses paistab meil valitsevat suur segadus. Alles nüüdsama võis lugeda gümnaasiumi usuõpetaja Toomas Jürgensteini mõtteavaldust, et „Eestis on individuaalse religioossuse kõrval arvestatava maailmavaatelise valikuna üsna vähe teadvustatud liberaalset religioossust ehk ajaloolis-kriitilistele uurimismeetoditele toetuvat religioossust“ (Eesti Päevaleht 13.07.2010). No mis on liberaalsel vabamõtlusel pistmist „maailmavaatelise valikuga“? Mitte igasugused vaated (views) ei ole maailmavaade (weltanschauung). Ammugi pole seda „maailmapilt“ (world view).

Kuid andkem Jumalale, mis Jumala kohus, ja keisrile, mis keisri kohus! Miks ma selle loo kirjutasin? Mea res agitur: Tallinna Ülikooli vastasutatud Kommunikatsiooni Instituudis saab õppida propagandat. Parem ikka olla haritud – eriti praegusel propagandasõdade ajastul.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare