Linnar Priimägi: Nostalgia on poliitiline haigus
Borgeslik situatsioon. Juba aastaid otsin kunagist tsitaati ega leia. Vaatasin veel kord läbi Feuchtwangeri „Desdemona maja“, Zola ja Mérimée novellikogud, mida mäletan lugenuvat umbes samal ajal ja millest leian oma kriipsutusi. Ei midagi. Kadunud! Tuleb vist klassiku mõte endal sõnastada: ajalugu lahutab poliitikast viimatine epohhaalne sündmus – sellele eelneb ajalugu ja järgneb poliitika.
Juba paar aastat tagasi tuli rääkida nostalgiast (EPL 07.09.2010), täna kerkib uus laine. Ja see pole enam lõbus sotspopp, vaid nostalgia tolle kreeka sõna algses tähenduses: haiguslik iha koju naasta. Ülemal öeldu tuvastab, et nostalgia ei puutu mitte ajaloosse, vaid kujutab endast poliitilist fenomeni. Nostalgia põhjusi ei tule otsida mitte minevikust, rääkides igandlikust teadvusest, vaid olevikust. Rääkides rahva nüüdsest psüühikast. Nõuka-nostalgiat kasvatab tänane Eesti Vabariik, mis pole lasknud ENSV-l saada ajalooks. Teda on alal, teda on elus hoitud. Riiklikul tasemel.
Et valimiste vahel ning eriti eel lauda löödav vene kaart pärineb nõukogude-aegsest ideoloogilisest pakist, et arvamusküsitlustes ja muus poliitilises statistikas valitseb demonstratiivne rahvuslik segregatsioon, ei ole enam ammu uudis. Tähelepanu väärib hoopis, et mitte ükski nostalgitseja ei taha Nõukogude Liitu päriselt tagasi. Tollase ühiskonna idealiseering pole enamat kui pelk sümptom. Haiguse põhjus on kindlusetus tänase Eesti riigi suhtes.
Kindlustunnet püütakse küll õhutada. “Meil seisab veel ees ratsionaalselt konstrueeritud Eesti Vabariigi muutmine emotsionaalselt lähedaseks Eesti riigiks, millesse oskaksime uskuda ilma seda pidevalt kahtluse alla seadmata,” tunnistas minister Aaviksoo märtsis 2011. “Pärast vaid mõne kuu tagust Eesti iseseisvuse taastamise 20. aastapäeva pidulikku tähistamist on väga üllatav kohata Eesti riigi veendunud alavääristamist ja puudulikku eneseusku oma riigi ja meie inimeste võimesse riigina käituda,” imestas minister Urmas Paet sama aasta novembris. See oli tunavu. Tänavu tunneb president Ilves muret, et „kõigutatakse parteipoliitikaüleste uurimis- ja järelevalveasutuste usaldusväärsust ning rahva usku ausa valitsemise võimalikkusesse“ (EPL 01.06.2012).
Ka mina tunneksin selle üle muret, kui meil leiduks mõni parteipoliitikaülene uurimis- ja järelevalveasutus. Viimase aja sündmused kinnitavad, et ei ole seda enam ei prokuratuur, ei kapo, ei ole valitsevad ministrid ega presidentki, kes ise pandi paika parteipoliitiliselt (kahju, et Keskerakond selle kisendava tõsiasja tarandlikuks farsiks solkis). Peaminister nagu Hamelni rotipüüdja viis rahva eurovilet puhudes uppuvale rahalaevale. Tartutäis Eesti inimesi on pandud demokraatlikult hääletama jalgadega – võõrsile. Et nüüd ei saa rahvast keskpõrandal õieti kokku loetud, süvendab ebakindlust veelgi. Eestlased on võõrsil muulased. Kes nad kodus on?
Eesti on süvenevas sotsiaalpsühholoogilises kriisis, mida ei anna enam kantslist ravida. Rahvas näeb riiklust lagunemas, riiklik-kodakondlik identsus kahvatab päev-päevalt – ja tagasipöörde võimalust ei paista. Rahvas põeb oma riiki. Tolle haiguse üks vorme ongi nostalgia. Muide, sotsiaaldemokraadid kasutavad selle ära!
Hea lugeja! Saada meile oma arvamus nõuka-nostalgia kohta aadressil rahvahaal@delfi.ee.
