Linnar Priimägi: Mitte kaotatud, vaid kaduv sõda
Suur Isamaasõda algas 22. juunil 1941 Saksamaa kallaletungiga NSV Liidule ja lõppes 9. mail 1945 Saksamaa kapitulatsiooniga.
Need kaks sõda toimusid ühel ajal, aga kujutavad endast täiesti erinevaid ajaloosündmusi. Maailmasõda oli sõda nagu sõda ikka ja kandis järjekorranumbrit „teine“. Suur Isamaasõda seevastu oli „püha sõda“.
Isegi Saksamaa ei nimetanud Teist maailmasõda „pühaks“; ka kõige kriitilisemal hetkel sai sellest neile vaid „totaalne sõda“ — eelkõige Punaarmee vastu. Ütles ju Adolf Hitler veel 1945 lootusrikkalt: „Selleski võitluses ei võida mitte Sise-Aasia, vaid Euroopa — ning eesotsas too rahvas, kes juba poolteist tuhat aastat on eenduva võimuna kaitsnud Euroopat ida eest ja jääb seda kaitsma aegade lõpuni: meie Suursaksa Riik, saksa rahvas!” [1]
Nõukogude pool käsitas Suurt Isamaasõda selgesti püha sõjana. Kaks päeva pärast selle algust, 23. juunil 1941 ilmus ajalehes “Krasnaja Zvezda” Vassili Ivanovitš Lebedev-Kumatši nime all luuletus “Püha sõda”:
Вставай, страна огромная,
Вставай на смертный бой
С фашистской силой темною,
С проклятою ордой!
Пусть ярость благородная вскипает, как волна.
Идет война народная,
Священная война! [2]
(“Tõuse, hiiglaslik maa, tõuse surmaheitluseks tumeda fašistliku jõu, neetud ordu vastu! Las õilis raev lööb keema nagu laine. Käib rahva sõda, püha sõda!”)
Ajalehe toimetaja kindralmajor D. Ortenberg, selle luuletuse esimene lugeja, tunnistas: “Südamesse läks värsirida, millest hiljem sai luuletuse pealkiri: “Püha sõda”. Jah, just püha! Need sõnad elasid meie võitleva rahva mõtteis ja tundeis.” [3] Aleksandr Vassiljevitš Aleksandrovi viisistuses sai sellest Suure Isamaasõja hümn.
Pühasse sõtta „fašismi“ vastu (nõnda nimetati suupärasemalt Kolmanda Reich’i natsionaalsotsialistlikku ideoloogiat ja poliitikat) kaasati kirik. 1942. aasta juulis taasasutati Aleksander Nevski orden (endine Keiserlik püha Aleksander Nevski orden) — Nõukogude Liidus võeti tsaariajast tunnustuse mõõdikuna üle õigeusu pühaku nimi.
Aastal 1943 Nõukogude Liidus asutatud Kuulsuse ordeni lint pärines omaaegse püha suurmärtri, Võidutooja Jüri (Georgi) ordeni ristilt. 1943 taastati vene õigeusu patriarhaat. Et rahva teadvuses „vene Jumalaks“ peetav Püha Nikolai sulandus märtertsaari Nikolai II-ga, muudeti Punaarmee vormirõivastus võimalikult sarnaseks revolutsioonieelsega. [4]
Suur Isamaasõda pidi saama suurejoonelise lõpu. Aga see ähvardas käest libiseda. Saksa väed hakkasid kapituleeruma lääneriikidele. Briti peakorteris Lüneburgis andsid 4. mail 1945 alla kõik üksused Loode-Saksamaal, Madalmaades ja Taanis. 7. mail kirjutas Wehrmacht’i staabiülem kindralooberst Alfred Jodl ameeriklaste peakorteris Reimsis alla kogu Wehrmacht’i tingimusteta kapitulatsioonile — milleks oli teda volitanud Saksamaa vastne Reichspräsident suuradmiral Karl Dönitz isiklikult.
Venelasi ähvardas oht mängust välja jääda. Aga tarvis oli panna punkt Stalini suurele sõjale! Nõukogude poole energilise nõudmise peale toodi Berliini lennuväekindral Hans-Jürgen Stumpff, kindralfeldmarssal Wilhelm Keitel ning admiral Hans-Georg Friedrich von Friedeburg (toosama, kes oli Lüneburgis kapitulatsioonile juba üks kord alla kirjutanud). Karlshorstis allkirjastasid nad marssal Georgi Konstantinovitš Žukovi ja lääneliitlaste esindajate ees Saksamaa üleüldise tingimusteta kapitulatsiooni. [5]
Suur Isamaasõda lõppes 9. mail 1945 kell 00.43 Moskva aja järgi. Berliin-Karlshorstis oli alles 8. mai, 17 minutit enne südaööd. Nende kuupäevade lahknevus võinuks olla kavatsuslik: Nõukogude Liidu sõda pidigi lõppema eraldi päeval — ja selleks sobis hästi püha Nikolai kevadine mälestuspäev, 9. mai.
Veri, mis valatakse pühas sõjas, on püha veri. Seepärast on vene õigeusu kirik kuulutanud Suure Isamaasõja lõpu päeva langenud sõjameeste mälestamise päevaks (день поминовения усопших воинов). [6]
Teise maailmasõja lõpuni oli jäänud veel nädal aega vähem kui neli kuud.
Võetud sõda
Võidukalt lõpetanud Suure Isamaasõja, astus Nõukogude Liit 9. augustil 1945 ka Teise maailmasõtta, kuulutades sõja Jaapanile, ning sai seal osaleda vähem kui kuu aega — saareriigi kapitulatsioonini 2. septembril. 6. augustil oli heidetud aatomipomm Hiroshimale…
40 aastat hiljem otsustati Euroopa Liidu juhtide tippkohtumisel Milanos tähistada 9. maid 1985. aastal kui „Euroopa päeva“, sest 9. mail 1950. aastal astuti esimene samm praeguse Euroopa Liidu suunas.
„Tol päeval, mil kogu Euroopat oli ähvardamas kolmanda maailmasõja (!) oht, luges Prantsusmaa välisminister Robert Schuman Pariisis rahvusvahelisele pressile ette deklaratsiooni… Schuman tegi ettepaneku luua riikideülene Euroopa institutsioon, mille ülesanne oleks söe- ja terasetööstuse juhtimine. Tegemist oli majandusharuga, mis tol ajal oli kogu sõjalise jõu aluseks. Riigid, kelle poole ta pöördus, olid üksteist peaaegu hävitanud kohutavas konfliktis, millest jäi järele materiaalse ja moraalse laastatuse hõng.“ [7] Säh sulle, eideke, jüripäeva!
59 aastat hiljem, 22. novembril 2004, võttis juba ÜRO Peaassamblee vastu resolutsiooni Teise maailmasõja lõppemise 60. aastapäeva tähistamise kohta. Selles kuulutati 8. ja 9. mai mälestamise ja leppimise päevadeks.
Kuid juba neli ja pool aastat varem, mai algul 2000, asendas endine muinsuskaitseametnik ja Tallinna abilinnapea Liisa Pakosta Tõnismäe monumendi tahvlid uutega, millel kirjas: „Teises maailmasõjas hukkunutele“! [8] Hiljem tunnistas ta: „Tegime toona katse Tõnismäe monumenti nn positiivselt hõivata…“ [9]
Aastaks 2010 on Suur Isamaasõda ja Teine maailmasõda Eesti inimeste teadvuses kokku sulatatud. Kultuuripsühholoogile on sellise mälu-amalgaami teke äärmiselt huvitav fenomen.
Mängu juhivad poliitikud. President Toomas Hendrik Ilves ütles mõni päev tagasi Moskvas: „Teise maailmasõja ohvrite mälestamises pole kohta võitjateks ja kaotajateks jagamisele, me meenutame kõiki selle sõja ohvreid.“ Ja 10. mai „Postimehest“ loeme: „Venemaa saatkond korraldas täna rahvusooperis Teise maailmasõja lõpu 65. aastapäevale pühendatud kontserdi.“ „9. mai on Euroopa päev,“ deklareerib sealsamas Vene muuseumi juht ning endine riigikogu liige Sergei Ivanov.
Lihtsakoelisem teadvus ei balansseerigi. Endine rahvastikuminister (!) Urve Palo põrutab sekka: „Teises maailmasõjas saavutatud võit on Vene rahva jaoks väga olulise tähendusega ja üks Vene identiteedi oluline osa.“ Ja talle sekundeerib — ikka 10. mai „Postimehes“ — ajakirjanik Risto Mets: „Teise maailmasõja lõpu aastapäev annab põhjust selle sündmuse üle arutleda.“
Kuhu kadus Suur Isamaasõda?
Kahel sõjal suudavad vahet teha veel üksnes haritlased. Sotsioloog Juhan Kivirähk (sealsamas): „Me ei peaks Teise maailmasõja ega Suure Isamaasõja ohvrite mälestamist muutma Eesti jaoks negatiivse märgiga sündmuseks.“ Teisalt — keda kaotuste meenutus ikka positiivselt meelestab? Tuju tõstab võit, mis 9. mail seostub ainuüksi Suure Isamaasõjaga!
Suure Isamaasõja kustumine (või kustutamine) eestimaalaste mälust on kultuuripsühholoogiline probleem. Balti Vene-uuringute keskuse direktor Vladimir Juškin märkis tabavalt: „9. mai küsimuses jookseb Eestis justkui ida ja lääne kultuuri, euroopaliku ja õigeusklik-slaaviliku kultuuri veelahe. 9. maid kui võidupäeva tähistavad eelkõige õigeusklikku kultuuriruumi kuuluvad inimesed.“ [10]
Paralleelsed ajalood
Ajalooteadvus teiseneb eri kultuuriareaalides erineva kiirusega. Seetõttu tekib „paralleelsete ajalugude“ võimalus. Kuid käsitada Suurt Isamaasõda mitte iseseisva sõjana, vaid Teise maailmasõja episoodina, on piltlikult sama, kui näha Eesti Vabadussõjas (28. november 1918 — 3. jaanuar 1920) pelgalt Nõukogude Venemaa kodusõja (suvi 1918 — märts 1920) kõrvalseika.
Muide, seda teebki vene ajaloolane ning ajakirjanik Mihhail Petrov: „Samal ajal astus Eesti sõjavägi liidus Vene valgekaartliku loodearmeega aktiivselt välja Venemaa bolševike vastu, võttis aktiivselt osa kodusõjast Venemaa territooriumil nüüdsete Pihkva ja Leningradi oblasti aladel.“ [11]
Eestlased küll ei salliks, et Vabaduse väljaku risti juures käidaks ka Vene kodusõjas langenuid mälestamas!
Et „paralleelsete ajalugudega“ leppida on kultuuripsühholoogiliselt raske, sellest annavad tunnistust tõmblused niihästi Eestis kui ka Venemaal. Alles aasta eest lugesime ajakirjandusest säärase kahepoolse skisofreenia ehedaimat tunnistust: „Venemaa president Dmitri Medvedev moodustas erikomisjoni, mis hakkab võitlema katsetega võltsida ajalugu Venemaa kahjuks… Medvedev on varem korduvalt ütelnud, et ajaloo võltsimist — sealhulgas Venemaal Suureks Isamaasõjaks nimetatud Teise maailmasõja (!) sündmuste vääriti kujutamist — ei tohi sallida.“ [12]
Kultuursel inimesel, kultuursel eurooplasel on „paralleelsete ajalugudega“ mõistuslikult leppida igatahes kergem [13] kui mingi — ükskõik millist meeskonda toetava — „jalgpallihuligaani nägemusega ajaloost“ (inimõigusteorganisatsiooni „Memoriaal“ ajaloolaselt Nikita Petrovilt laenatud väljend [14]).
Aga siiski: õigupoolest mida käis Moskvas võiduparaadil tähistamas Toomas Hendrik Ilves?
[1] Walter Schafarschik (Hg.): Herrschaft durch Sprache. Politische Reden. Stuttgart (Philipp Reclam jun.) 1987, S. 77.
[2] Алексей Баринов: Бард сталинской эпохи. 105 лет со дня рождения Василия Лебедева-Кумача. Аргументы и факты 08.08.2003
[3] Sealsamas.
[4] E. E. Левкиевская: Русская идея в контексте исторических мифологических моделей и механизмы их образования. = M. B. Axметова (сост.): Современная российская мифология. Традиция—текст—фольклор: типология и семиотика. Москва (Российский государственный гуманитарный университет) 2005, c. 201.
[5] Heinz Bergschicker: Deutsche Chronik 1933-1945. Ein Zeitbild der faschistischen Diktatur. Berlin (Verlag der Nation) 1988, S. 518, 522.
[6] Православие для всех. По благословению Архиепископа Костромского и Галичского Александра. Кострома 2004, c. 338.
[7] Mis on Euroopa päev? http://europa.eu/abc/symbols/9-may/euday_et.htm
[8] Pronkssõdur mälestab kõiki. Postimees 08.05.2000. http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/00/05/08/uudised.shtm#kuuesa
[9] Anneli Ammas: Pronkssõduri monument ei ole mälestisena kaitse all. Eesti Päevaleht 16.06.2006. http://www.epl.ee/artikkel/323713
[10] Aleksei Günter: Vene telekanalite propaganda rõhutab sõjaga seotud müüte. Postimees 10.09.2010. http://www.postimees.ee/?id=260949
[11] Эксперт: В Эстонии отмечают юбилей „очень странной войны“. Regnum 28.11.2008. http://www.regnum.ru/news/1091175.html
[12] Ott Heinapuu (toim.): Medvedev moodustas ajaloo võltsimise vastase komisjoni. Õhtuleht 19.05.2009.
[13] Vt. Paul Veyne: Kas kreeklased uskusid oma müüte? Essee konstitueerivast kujutlusvõimest. Tallinn (Varrak) 2006. (Tlk. Mirjam Lepikult.)
[14] Stalini pojapoeg käib vanaisa laimamise pärast kohut. Delfi 01.09.2009. http://www.delfi.ee/news/paevauudised/valismaa/stalini-pojapoeg-kaib-vanaisa-laimamise-parast-kohut.d?id=25427925
