Liisi Ojamaa: Äkki kannavad pereväärtusi just homod?

 (358)
Liisi Ojamaa: Äkki kannavad pereväärtusi just homod?
Foto: Taavi Arus

Ma ei taha enamasti kedagi ärritada. Ma pole kodanikujulguse vähesuse tõttu isegi ühelgi vikerkaarelippudega paraadil käinud. Häbi on, iseenda ees. Luban tulevikus olla kodanikujulgem.

Ja üldse olen ma täiesti seaduslikus abielus, kuigi sünnipäraselt biseksuaalne. Aga hiljutine partnerlusseaduse-debatt on minuski mõtteid tekitanud.

Abielu (ma ei räägi siinkohal laulatuse sakramendist ega isegi mitte pitsivahustest kibe-kibe pulmadest, vaid harilikust registreerimisest, mille võib kabineti nurgas ära sooritada veerand tunni, paarisaja krooni ja kahe allkirjaga) on tänapäeval järjest ebapopulaarsem ja üldse mitte püha, kurdetakse sageli. Samas on meil üks ühiskonnagrupp, kes vaimustunult tahaks oma kooselu ametlikult kõigile teatavaks teha ning jääda kokku heas ja halvas, rikkuses ja vaesuses, nooruses ja vanaduses. No miks mitte neile seda lubada?

Äkki just nemad – jah, ma ütlen välja, homoseksuaalid – jäävad kandma traditsioonilisi pereväärtusi siis, kui kõik heteroseksuaalsed naised on kõrgele-kaugele emantsipeerunud ja kõik heteroseksuaalsed mehed ära Soome ehitajaks läinud?

Jajah, ma tean, homokooseludest ei sünni järglasi. Ja siis? Kui paljudest tänapäeva abieludest sünnib? Kas 60-aastasel tädi Meetal peaks olema keelatud paari minna 65-aastase onu Augustiga, sest lapsi nemad küll enam ei saa? Kas inimestel, kes teadlikult ei planeeri järelkasvu ja oskavad kasutada rasestumisvastaseid vahendeid, on ikka õigus abiellu astuda? Kas tänapäeval pole juba piisavalt peresid, kus on sinu lapsed, minu lapsed ja võib-olla, kui majanduslikult võimalik, ka meie lapsed?

Kas teineteist siiralt armastavate homoseksuaalsete inimeste partnerlussuhe on rõvedam kui kodakondsuse saamiseks sõlmitud abielu või pulm, kus pruut on siresäärne ja blondeeritud, aga peigmees vana, südamehaige ja rikas?

Ma mõistan, mingil määral isegi respekteerin mõnede inimeste vajadust elada kujuteldavas maailmas, kus kõik on omal kohal ja iga asi paigas ja miski ei muutu. Rukkililled õitsevad, nende vahel jooksevad blondid naervad lapsukesed, igaühel on isa ja ema ja need elavad õnnelikult koos, nurga peal kollases majas on pisike toidupood ja kordnik ütleb kohalikele lahkelt tere.

Igati ilus unistus, aga paraku kipub see reaalsusega valusasti põrkuma. (Ma olen viisakas ega väida valjusti, et sellel on Eesti Vabariigiga aastal 2010 sama palju pistmist kui Stalini-aegsete lasteraamatute illustratsioonidel nõukogude tegelikkusega.)

Ühes suures ajalehes oli hiljuti sellise mõttelaadi-eelistusega inimese arvamuslugu ja seal taga kommentaarides lausa sedasorti seltskonna kokkutulek. Huvitav oli lugeda, kuidas partnerlusseaduse vastased algul uljalt argumenteerisid: "Looduses homoseksuaalsust ei esine!" Kui neile toodi näiteid tuvidest ja luikedest, oli hoopis teine laul: "Peame me siis tegema nagu tuvid?" Olge meheks (või naiseks), otsustage juba ometi ära, kas me peaks loomariigist eeskuju võtma või ei!

Mina küll tahaksin arvata, et oleme ennekõike inimesed. Meil on mõistust justkui piisavalt, et ise oma elu korraldada. Kes kuidas, kõik on okei, kuni me ei kahjusta sellega kedagi nõrgemat. (Ja keda kahjustab see, et naabri-Maie ja naabri-Kaie elavad kokku, peab vaimselt ikka eriti nõrgukene olema, vaevalt ta nonde koledate naabritetagi oma eluga hakkama saaks.)

Partnerlusseaduse tagasilükkamisega annab mu riik mulle märku, et ta ei usalda minu teadlikke valikuid. Annab märku, et ma ei peaks suhteid sõlmima südame sunnil, vaid puhtpragmaatilistel kaalutlustel. Annab märku, et kui ma hälbin konsensuslikust kinnisideest, kus blondid lapsed lippavad rukkilillede vahel ja abielusid lahutab ainult surm, pole ma väärt olema selle riigi täieõiguslik kodanik.

Jah, ma tean, et me oleme puha pärit ühest teisest konsensusliku kinnisidee riigist. Sellest, kus pederastia käis paragrahvi alla. Ma tean sedagi, et mõned meist, siin ja praegu, igatsevad seda riiki tagasi, sest tookord oli ju kõik pealtnäha nii kena ja korras. Tõsi, ma siiralt imestan, kuidas isamaalased on järsku selle ree ette sattunud, aga eks tegijal ikka juhtub.

Loe veel

Ma tahaksin, et neil ilusatel inimestel, keda ma tean (ja neilgi, keda ma ei tea), oleks võimalus oma aastatepikkune kooselu seadustada. Ma tahaksin mitte häbeneda, et minul, biseksuaalil, on siiski pooliti võimalik seaduslikult armastada, aga mõnedel mu sõpradel ei ole sedagi õnne. Ma tahaksin, et täiesti heteroseksuaalsetel noortel, kes tahavad koos kodu mängida, aga pole veel oma valikus lõplikult kindlad, oleks mingi variant, mis ei kohusta nii otseselt kui abielu.

Ma tahaksin, et kallid kaaskodanikud tunneksid vähem huvi selle vastu, mis toimub kellegi püksis või magamistoas, ja keskenduksid pigem üksteise pea sisule – aga küllap see on mu isiklik, mittekonsensuslik utoopia.

Ainult iseendast ja iseenda nimel räägin niikuinii. Nagu me kõik, kes me just ei ole äsja suure uurimuse lõpetanud sotsioloogid – neil ehk on tõesti õigus võtta sõna Kogu Eesti Rahva Tahte nimel. Mina nende hulka ei kuulu ja Sina, kulla delfikommentaator, väga suure tõenäosusega ka mitte.

Nii et jääme iseenda arvamuste ja tunnete juurde. Mul ei ole midagi selle vastu, kui keegi arvab teisiti või püüab mu arvamusi kummutada. Mitmekesisus on rikkus ja arvamuste paljusus hea kasvulava uutele ideedele. Ma sooviksin kõigest tunda end vabana – vabana armastama inimesi ja isamaad.

Ma tahaksin olla heteroseksuaalses abielus sellepärast, et see on mulle sobivaim paljudest võimalustest, mitte sellepärast, et see on mu ainus legaalne võimalus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare