Liisa Pakosta: Siidrit osta ei tohi, last tappa võib?

 (89)

Liisa Pakosta
Päevaleht/Pressifoto, Arno Mikkor

Vahetult enne pühi kutsus sotsiaalministeerium kokku igati asjaliku ümarlaua alaealiste abordi reguleerimise teemal. Ümarlaua kokkukutsumise põhjuseks oli 2009. aasta algusest kehtima hakanud muutus raseduse katkestamise seaduses.

Täpsemalt selle viienda paragrahvi teine lõige, mis räägib sellest, et alaealisel on vaja abordi tegemiseks oma vanemate kirjalikku nõusolekut. Ja et kui alaealine ja vanemad juhtuvad olema abordi osas eri meelt, siis lahendab asja kohus.

Muidugi selgus, et selline asjade korraldus ei sobi — kujutage ette juhtumit, kus n-ö korralikud vanemad nõuavad, et nende tütar aborti teeks, too aga tahab last sünnitada ja kasvatada. Asi läheb vastavalt seadusele otsustamiseks kohtusse, mis jõuab näiteks 39. rasedusnädalal otsuseni, et tõesti tuleks abort teha… Selles osas, et kohtul pole küll kuidagi võimalik ega ka mitte vajalik abordi üle otsustada, olid kõik ümarlauas osalenud ühel meelel. Niisiis, seadust tuleks igal juhul vähemalt selles osas muuta.

Paistis, et kõik osalejad olid ühel meelel ka olukorra osas, kus alaealine on abielus — no siis otsustatagu tõesti koos oma abikaasaga, mida ette võtta, ja oma lapsevanemaid pole tarvilik asjasse enam pühendada. Üsna ühine seisukoht leiti ka sellise olukorra puhuks, mil alaealise vanemad on asotsiaalsed või ei tunne oma lapse suhtes mitte mingit huvi. Kuna alaealisel (seaduse kõnepruugis „piiratud teovõimega isikul“) puudub perekonna nii vajalik toetus, tuleks teavitada kohalikku lastekaitseametnikku, kes aitaks leida parima ja loodetavasti elujaatava lahenduse.

Loe veel

Sellisel juhul tuleb muidugi läbi mõelda see, kuidas oleks korraldatud andmekaitse ja mida teha sellistes omavalitsustes, mis pole vaevunud korralikku lastekaitsetöötajat üldsegi palgale võtma. Aga selles, et alaealine vajab selles olukorras rohkem abi ja tuge, kui günekoloogi juures talle 2 x 15 minuti jooksul pakkuda jõutakse, paistsid kõik peale naistearstide üsna ühel meelel olevat. Peamiselt seetõttu, et niigi raskustes oleva noore peas võiks muidu ehk liigagi kergesti sündida otsus abordi kasuks.

Selge on ka see, et kui kõik osapooled — alaealine ja tema vanemad — peavad aborti kõige õigemaks lahenduseks, siis nii lähebki.

Ühisele arvamusele ei jõutud aga sellise olukorra suhtes, kui alaealine esmase ja ka teise emotsioonina soovib teha aborti, aga tema vanemad on valmis nii kaitsma oma last hetkeliste emotsioonide ajel tehtud vea eest kui ka aitama lapsukest üleski kasvatada. Selgitan seda olukorda pisut lähemalt, kuna tegemist on ikkagi otsusega inimese elu või surma üle.

Naistearstide seltsi seisukoht oli, et mida rohkem on takistusi abordi tegemiseks, seda suurem on tõenäosus, et aborti minnakse tegema välisriiki või pöördutakse abordi tegemise sooviga naistearsti poole liiga hilja. Selle lõigu võiks kokku võtta tõdemusega, et välisriiki minemise eest pole me kaitstud ka täna. Väga mitmetel põhjustel otsustavad juba praegu mitmed naised nii aborti teha kui ka sünnitada välisriigis. Me elame Euroopa Liidus ja nii on.

Mis puutub võimalikku liiga hilisesse pöördumisse, siis tuleb vaadata, mida lastele selle kohta koolis õpetatakse — tegemist pole mitte seadusandliku küsimusega, vaid pigem hariduslikuga. Mis aga puutub illegaalsesse aborti, siis tuleks kontrollida, kas neid on ka tegelikult tehtud. Ilmselt peaks üle vaatama ka võimalikud karistused säärase mõrva ja vägagi võimalikult noorele inimesele pöördumatu tervisekahjustuse tekitamise eest.

Ütlen siinkohal vahele, et ehkki kogu Seksuaalkasvatuse liidu veebilehe sõnakasutus räägib neist, kes aborti kahtluse alla seavad, kui religiooni kütkeis vaevlejatest, siis — andke andeks, on olemas ka lihtsalt tervemõistuslik ja täiesti religiooniväline seisukoht, et inimese tapmine on siiski midagi väga-väga tõsist! Ja Eesti Lastevanemate Liidu esindajana olin ses küsimuses vastupidisel arvamusel kui Naistearstide selts — lapsevanema nõusolek on siiski vajalik.

Miks siis mitte usaldada alaealise ja naistearsti vahel toimuvat vestlust abordi küsimustes ja miks mitte lasta alaealisel täiesti ise otsustada, kas aborti teha?

Esimesed põhjused on seotud ühiskondliku kokkuleppega. Oleme kokku leppinud, et inimene muutub täiel määral teovõimeliseks 18. eluaastast. Möönan, et see vanusepiir võiks kaasajal olla 16 eluaastat, aga see pole praeguse arutluse teema.

Me ei usalda alaealisi nii paljukestki, et nad võiksid endale poest pudeli õlut või veini osta, sest me arvame, et nad on nii mõtlematud, et võivad ennast sellega kahjustada. Me ei usalda alaealisi ise otsustama, kas nende hambaid võib puurida või kas neile võib vaktsineerimissüsti teha. Me oleme perekonnaseadusega kohustanud lapsevanemaid täiel määral vastutama oma lapse elu ja tervise eest kuni tema täisealiseks saamiseni. Oleme kohustanud lapsevanemaid oma last ülal pidama kuni gümnaasiumi lõpuni. Me ei usu (või vähemalt oleme me seda mitteusku seadustes määratlenud), et alaealised suudaksid ette näha oma tegude tagajärgi.

Me ei luba alaealisi valima, kuna me arvame, et nad ei suuda näha seoseid põhjuste ja tagajärgede vahel. Mulle tunduks täiesti ebaproportsionaalne, kui me nüüd järsku arvaksime, et veel kõhus oleva lapse tapmine ja noore ema enda tervise ohtuseadmine on midagi sellist, mille suhtes on noorel inimesel elukogemus olemas. Kordan veelkord — kui otsustataks tervikuna, et inimene muutub täiesti teovõimeliseks 16. eluaastast, siis oleks ka selge, et sellest alates teebki noor inimene oma otsused ise. Aga et pudelit õlut ei usalda ostma, kuid elu ja surma üle otsustama usaldame… see ei ole kuidagi tasakaalus ega loogiline.

Teine põhjus tuleneb lapse arenguloogikast. Teismeline vastandab ennast täiskasvanutele, nende „hallile argipäevale“ ja „igavatele kohustustele“. Samas on teismeline ka väga häbelik. On ülitõenäoline, et noor inimene ei mõtlegi kaugemale, kui „peaasi, et vanemad sellest teada ei saaks“ ning teeb abordi ainult selle emotsiooni ajel. Aimamata või kaalumatagi, et vanemad küll ilmselt ohkaksid, kuid koguksid ennast elukogenutena kiiresti ja juba aasta-paari pärast oleks kõigil tublist lapselapsest siiras rõõm ja heameel.

Ainuüksi see asjaolu, et omavaheline suhtlemine võib kiiresti viia tõdemuseni, et lapsuke on küll ootamatu, ent siiski väga teretulnud, õigustaks igati vanemate nõusoleku küsimist. Vanemad ju on oma last aastaid kasvatanud, teavad ja tunnevad teda ning tema võimalikke häbenemisi ja hirme palju paremini kui muidu igati tubli günekoloog, kellel on aega noore inimese jaoks ehk kaks, äärmisel juhul kolm vastuvõtuaega (seega 30 — 45 minutit).

Kolmas põhjus tuleneb inimeseksolemisest. Me teame väga palju naisi, kes on hiljem kibedasti kahetsenud kunagi tehtud aborti. Samas ei tea me ju õieti kedagi, kes oleks püsivalt ja läbivalt õnnetu selle üle, et tal on laps. Emadus on midagi väga loomulikku ja inimestele üldiselt omane (meil kõigil, kes me neid ridu loeme, on ema), abort on midagi väga ebaloomulikku (meie kõikide, kes me neid ridu loeme, emad ei ole teinud aborti, kui nad on meie olemasolust teada saanud).

Alaealise jaoks on lapseootele jäämine ülisuure tõenäosusega igatahes ehmatus ja mitteplaneeritud. Tema enda vanemad oleks väga traagilises olukorras, kui nad alles tagantjärele teada saaksid, et nende lapselaps on hukatud.

Saan aru igati tublide naistearstide mõtteloogikast, et abort on lihtsalt üks meditsiiniline toiming — ilma selle mõttemalli omaksvõtuta ei suudaks nad ilmselt üldse oma tööd teha. Tõsi, vastuseta jäi küsimus, et miks kõikide teiste meditsiiniliste operatsioonide puhul on vanema kirjalik nõusolek nõutav, abordi puhul aga mitte. Saan aru ka õpilasorganisatsioonide esindajatest, kes nõutavad alaealisele täielikku iseotsustusõigust — nende vanuses oleksin ilmselt sedasama nõudnud, vaat et raevukamaltki.

Palun mõtleme ja arutame veel, kuidas oleks kõige õigem korraldada asju nii, et alaealiste abort ei toimuks ilma alaealise hoolitsevate ja hoolivate vanemate nõusolekuta. Kõikidele muudele olukordadele näikse praktikas toimivad lahendused olemas olevat. Või mida Sina arvad?

Minu ettepanekud:

1. Alustada arutelu selle üle, et viia täielik teovõime 16. eluaastani, kuna tänapäeva noored on tõesti üldiselt küpsed ja vastutusvõimelised; aga see pole otseselt selle seaduse teema.

2. Jätta piiratud teovõimega isikutele alles kohustus saada enne abordi tegemist (välja arvatud juhtudel, kus rasedus ohustab noore ema tervist) oma vanemate nõusolek. Tegemist poleks mitte arsti kohustusega lapsevanemaid taga ajada, vaid noore inimese kohustusega see nii oluline küsimus oma vanematega läbi arutada.

3. Juhul kui noorel puuduvad arutlusvõimelised vanemad (nn asotsiaalsete vanemate juhtum), siis tuleks olukord läbi arutada professionaalse lastekaitseametnikuga, kes hindaks noore inimese abivajadusi laiemalt.

Tekst on esmaavaldatud Liisa Pakosta blogis. Delfi avaldab selle autori loal.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare