Liisa Pakosta kaitsekõne Eesti meeste toetuseks ja vastulause president Ilvesele: üldistus meeste vastutustundetusest on kohatu!
Eesti meeste kaitseks
Pean vajalikuks sekkuda kolmel põhjusel – esiteks on mu meelest vajalik üle kinnitada neile sadadele tuhandetele oma perest väga hoolivatele ja oma naise ja/või laste ema ja laste pärast pingutavatele meestele, et te olete maailma parimad. Kaasaja modernsetes segadustes pole lihtne olla mees. Aga enamik saab sellega suurepäraselt hakkama. See lihtsaim osa on nüüd öeldud.
3% vastutustundetuid mehi ei anna põhjust süüdistada kogu meessugu.
Teine oluline asi nõuab lugejatelt veidi süüvimist. Jah, Eestis on ehmatavalt suur hulk elatisrahavõlgnikke, üle 12 000 lapse ootab oma vanemalt, enamasti isalt, seadusega ettenähtud raha toidu, riiete ja muu esmavajaliku ostmiseks. Selliste kuritegelike isade arv on veidi väiksem, sest osad isad on võlgu mitme lapse ees. Kui võtta viimase rahvaloenduse andmed kooselavatest paaridest ja üksikisadest, saame kokku 288 506 tubli meest, kes pereelu elavad.
Lisaks 94 385 üksinda elavat meest. Nii et peale selle, et üldistus meeste vastutustundetusest on kohatu, on see ka asjakohatu – vastutustundetud mehed moodustavad vaid väga väikese osa (ca 3%) meestest. Igaks juhuks lisan juurde, et kui isa-ema elutee sõbralikult lahku läheb ja endiselt koos laste kasvatamise eest vastutatakse, siis pole mu meelest küll põhjust meest vastutstundetuses süüdistada.
Naiste liiga kõrged ootused?
Kolmandaks vaatame lähemalt otsa presidendi süüdistusele Eesti meeste vastutustundetusest kui iibepidurist. Iivet pidurdab see, kui lapsi ei sünni. Miks siis lapsi ei sünni? Nii Eesti mehed kui Eesti naised tahavad ise saada oluliselt rohkem lapsi, kui tegelikult sünnib. Mehed soovivad olla isaks keskmiselt 2,2 lapsele ning naised keskmiselt 2,3 lapsele – sisuliselt tahavad mehed ja naised ühtemoodi ja väga saada isaks ja emaks. Miks soovunelmad ei teostu? Teadlased on seda uurinud, ja tulemus on sootuks midagi muud, kui presidendi kõnes.
Tallinna Ülikooli Rahvusvaheliste ja Sotsiaaluuringute Instituudi uuringu põhjal on Eesti peamine iibepidur hoopis inimeste võimetus, oskamatus või ka objektiivne võimatus leida endale sobivat partnerit. 60,1% juhtudel ehk kõige enam nimetati just seda põhjuseks, miks lähema 3 aasta jooksul ei soovi 20-40 aastased Eesti inimesed saada endale esimest last.
Tõepoolest, väga paljud sünnituseas naised ja sama vanusegrupi mehed elavad üksi. Meil on kõvasti kasvanud üksi elavate inimeste arv kahe viimase rahvaloenduse võrdluses (osalt on selle taga ka asjaolu, et tudengeid hakati lugema viimasel rahvaloendusel omaette leibkonnaks, ning eelmisel korral loeti üliõpilased vanemate leibkonna osaks ka siis, kui nad ei elanud vanematega koos. Et üliõpilaste hulgas on naised suuresti domineerimas, seletab see osaliselt üksi elavate sünnitusealiste naiste arvu suurt kasvu, lisaks luuakse pere hilisemas vanuses). Kas põhjus on tõesti selles, et mehed on vastutustundetud? Ei, õieti vaid õige pisut.
Tallinna Ülikoli vanemteadur, Ph.D. Marge Unt tutvustas Riigikogus mullu 19. detsembril, mida Eesti naised heidavad meestele ette ja mida omakorda mehed. Meeste vastused ei üllata - paljud mehed ütlesid selgelt, et neile on väga tähtis naise välimus. Oli erandeid, aga keskeltläbi oli põhikriteerium üks ja ainuke, et ei leita piisavalt ilusat naist. Nii et kui mehed oleks veidi leplikumad naiste välimuse osas, saaks Eesti rahva kasvule juba lootusrikkamalt mõelda. Eriti olukorras, kus paljud teiste riikide mehed arvavad Eesti naisi maailma kauneimateks.
Naiste vastuste puhul, et miks nad sobivat partnerit ei leia, torkas silma, et meestele esitatakse tohutult kõrgeid nõudmisi. Soovitakse, et mees vastaks korraga väga mitmesugustele tingimustele, piltlikult öeldes oleks korraga vähemalt akadeemik, olümpiavõitja ja hea torumees. Naised olid partneri valikul palju nõudlikumad, ja me ei räägi siin enesestmõistetavatest asjadest, nagu piiripidamine alkoholiga või vägivallavaba elu. Pikalt paarisuhtes elavad naised on seevastu rõhutanud, et rohkem leplikkust ja vähem näägutamist ning selgub, et oma mees on üks väga hea mees küll. Eriti, kui need mehed on ju kõik oma armastavate emade kallid pojad.
Tuleb ka tunnistada meeste jaoks enamasti kurvastavat fakti, et kõikides arenenud riikides, kus tunnustatakse naise iseseisvust, õigust töö- ja pereelu ühitada ning õigust saavutada majanduslik sõltumatus ja avaliku sektori riiklik tugi lapse kasvatamisel, sünnib naistel oluliselt rohkem lapsi kui Eestis.
Kui siia juurde lisada poiste hirmuäratavalt suur väljalangemine koolist või pidamajäämine põhiharidusele, siis faktidele tuginedes tuleb meeste asemel naiste turvatunde puudumise osas näppu viibutada kohalike omavalitsuste ja riigi suunas. Kooliprogrammis pole koos elamisest sõnagi, perekonnaõpetus piirdub raseduse vältimisega. Ehkki lihtne oleks vastutus lihtne meeste õlgadele veeretada, veel veidi näägutada ja siis imestada, et kuhu küll kõik lapsed jäid?
