Liis Arujärv: Heategevuse präänik või piits
Ent kas heategevus kui selline üldse aitab abisaajaid? Lähemalt vaatlusel tundub selles peituvat hoopis mitu olulist miinust, olulisem neist kannab nime inimväärikus. Isegi kui abipakike teeb üksikpere või asutuse elu pisut magusamaks, võib almus asetada saaja alandavasse olukorda. Ma ei näe midagi üllast selles, kui inimesed kaamera ees tasuta suppi helbivad.
Teisena võib almus tekitada andja ja saaja vahel nähtamatu sõltuvuse. Osaliselt võib see olla hea suurendades ühiskonna eri osade sidusust. Ent abi võib ka lahutada — kinnistada hierarhiad, “eduka” ja “kaotaja” märgisüsteemi võimaldades samas vormida tänuliku saaja meelsust.
Reeglina on nii mõnegi heategija huviks aga oma teost otseselt kasu saada või ka laiemalt — mõjutada poliitikat ja ühiskonna arengut endale sobivas suunas. Sageli kujundavad heategijad maksupoliitikat ja seadusandlust suunas, mis tagab neile ebaproportsionaalselt suured tulud rahvuslikust rikkusest ja seega ka vaesuse taastootmise.
Paradoksaalselt on just paremmõte alati tauninud abirahapoliitikat, mis loovat pinnase õpitud abitusele. Mille poolest on hooajaheategevus parem — kas nii luuakse illusioon vaesuse ajutisusest?
Teatud heategevuse miinus on ka see, et ta kutsub vaeseid inimesi iseendale raha annetama. Läänes on näiteks väideldud loto ebaeetilisuse üle, mis paneb rikastest enim just vaeseid toetama avalikke teenuseid, haridust, sporti jne. Sponsorlus võib olla ka tagurlik, kui selle abil seob end õilsate eesmärkidega firma, kes oma tegevuse või toodetega seda ei vääri. Annetus on noile firmadele vaid patukustutuskiri, vajalik PR eelarve osa. meenutagem suitsufirmade lastele suunatud heategevust.
Viimane kivi heategevuse kapsaaeda on see, et too pole arenenud viis probleemide lahendamiseks ja on pigem 19. sajandi vaesuspoliitika võte. Ka hädalisi aitavad mittetulundusühingud, mille rahakotist käib läbi suur ja sageli kontrollimatult kasutatav rahamass, tegelevad vaid probleemide tagajärgedega. Kui klasside valgustust või meditsiinitehnikat rahastakse korjandustega, näitab see riigi nõrkust.
Kindlasti võib paljudele tunduda, et teatud murede lahendamiseks on otsese rahasüsti tegemine majanduslikult otstarbekam kui lootus lahendada paljud kitsaskohad maksusüsteemi ja riigi kaudu. Viimane võib raha alati riigiaparaadi avarustesse tassida. Teiseks on rikaste filantroopide nagu Sorose abil on maailmas tõepoolest edendatud üllaid eesmärke — kuigi viimase rahajagamise põhimõtted erinevad selgelt tavaheategevusest.
Ent iga õpetlane teab, et heaolu ja seda tagava poliitika järjepidevuse kindlustab vaid selle püsiv finantseerimine s.t riiklik maksusüsteem. Kodanikena on meil õigus demokraatliku debati kaudu nõuda maksuraha kulutamist meile kasulikult ja vastutust tulemuste eest. Riiklik abi on tsiviliseeritum ka seetõttu, et abivajajaid koheldakse võrdsete normide alustel ja saaja “häbimärgistamise” võimalus on väiksem. Abivajadus on pigem kodaniku sotsiaalne õigus.
Hiljuti viitas ka Preester Avo Üprus Koplis tänavalastele vorstisaia jagamisel ise sellise tegevuse mõttetusele : “Need võileivad on maha visatud, kui nood lapsed ei saa korralikku haridust. Nende laste elu saab parandada vaid riigi otsustega.”
Firmade parim heategu ühiskonnale oleks see, kui nad maksaks töötajaile rohkem palka, looks peresõbralikumad ja tervislikumad töötingimused, tervislikumaid tooteid jne.
Heategude õige pale paljastub just siis, kui küsida abiandjate motiivide järele — kas me toetame enda hinnangul otsuseid ja või leevendame (paratamatult) julma süsteemi? Mõlemal juhul võiks küsida — miks me paremat süsteemi ei ehita.
