Lihtne elu, naised ja ajakirjandus

Meediatööstuse kasvav huvi “matside” vastu ajab segadusse tarbijad ja inspireerib meediauurijaid.

Evely Ventsli näitab bikiine, kuulutas möödunud nädalavahetuse SL Õhtuleht, mida püüdlik ajalehemüügilaps püüdis hoopis teistel lainetel seilavatele folgilistele tulutult maha müüa. Neil päevil saime populaarsemaist teleuudistesaatest ka teada, et modell ja laulja Eha Urbsalu määrib näole spermat ja soovitab teha seda ka teistel, kui pole võimalik piisavalt nahale kasulikku lõhet süüa. Ja Kroonika kirjutab, et mister Estonia Kaido Matsoni ekskallim, maasikamüüja Kersti Kerikmäele tehakse päevas kümneid lähenemiskatseid.

Paljusid, eriti Sirbi, Rahva Hääle ja vana hea Postimehe vaimus üles kasvanud inimesi vaevab, miks meedia kirjutab suureks tegelased, kellest tegelikult poleks inimestel vaja midagi teada, kes pole avaliku elu tegelased, kuna nad ei mõjuta kellegi elu mitte kuidagi? Miks valib meedia üha enam kangelasi, eriti naisi tänavalt, ilmatüdrukuid, maasikamüüjaid ja kellegi ekskallimaid?

Meediatööstuse huvi banaalsete, isegi vulgaarsete tegelaste vastu on kogu maailmas hüppeliselt kasvanud. Kuulsus kui sümboolne kapital ja selle muutumine on nähtus, millest pole ühiskonnauurijatel põhjust mööda minna. „Odav” meediakuulsus on pälvinud ka akadeemiliste ringkondade huvi: meediauurijad küsivad: miks kõmuajakirjandus, mis varem tegeles suurte filmi- või muusikatähtedega, tõstab esile, kasutab mängeldes, rapib ja viskab ära tegelasi n.ö. tänavalt, pakkudes neile viivuks avalikkuse tähelepanu, kuulsust 15 minutiks.

Norwichis East Anglia Ülikooli juures kogunes jaanipäeval sadakond meedia- ja kultuuriuurijat, et konverentsil „Going Cheap: Female Celebrity on the Tabloid, Reality, and Scandal Genres” („Hinda alla lastes: naiskuulsused tabloidide, reality ja skandaaliajakirjanduse ajastul”) nähtuse üle mõtteid vahetada. Järgmisel aastal hakkab Inglismaal East Anglia Ülikooli eestvõttel muide ilmuma akadeemiline ajakiri „Celebrity Studies”, mis tegeleb kuulsuste kultuuriga süvitsi.

Monroe versus Wadowsky

Staar on olnud seltskonnajakirjanduse keskne figuur on selle tõusuajast 20. sajandi esimesel poolel: esialgu teatri- ja hiljem filmimaailma taustaga tegelane, enamasti naine, kes suutis dramaatilisi rolle etendada ka väljaspool oma elukutset. Staar klassikalises mõttes on kauge, erandlik pooljumalanna, massidele kättesaadav vaid ekraani, lava või klantsajakirja kaane vahendusel. Edgar Morin, klassikateose „The Stars” (1957) autor, defineeris: staarid on vahelüliks tegelikkuse ja kujutluste maailma vahel. Nad on küll päriselt olemas, ent koosnevad meie teadvuse jaoks pigem meie kujutlustest, ergutavad meie fantaasiaid („they serve as intermediaries between the real and the imaginary”). Staari ellu on klassikaliselt kuulunud hukutavad meesseiklused ühiskonna eliidi seltskonnas, tormilised abielud, ebatraditsioonilised peresuhted. Või varjab staar oma eraelu kiivalt avalikkuse eest, küttes nii üles publiku kujutlusvõimet.

Vana aja diivad olid kättesaamatud ja rahvas rahuldus sellega, et käis neid vaatamas kinos, teatris, hiljem teleekraanilt ning kogus nende pilte.

Filmitööstusest on kadunud „vana aja staarid”, kuid ikka võrreldakse uustulnukaid glamuuriaegade tegelastega: nähakse Nicole Kidmanis Lauren Bacalli või Scarlett Johanssonis Marilyn Monroed, või miks mitte kunagise Night Lite duo Ly Lumistes Anne Veskit, kel staari mõõtmed. Naisteajakirjades mängitakse muutumismänge, kus Lindsey Lohan või Stella K.Wadowsky kehastub Marilyniks. Tuntud on Stiili fotolavastused, kus eesti kuulsustele on üritatud anda suure maailma tähtede välimust ja attitude´i. Hiljutises Kroonikas mängis Jaanika Sillamaa stilisti abil rockilegendi Janis Joplinit.

Loe Ekspressist, miks mats on huvitav