Leinata või unustada?

"Täna öösel viiskümmend kaks aastat tagasi prõmmiti tuhandetele ustele üle kogu Eestimaa. Unesegastele Eesti Vabariigi kodanikele loeti vene keeles ette korraldus, millest paljud arugi ei saanud, anti kakskümmend kuni nelikümmend minutit kohvri pakkimiseks ja viidi perekonnad paljastatud tääkide vahel kaubajaamadesse, kus mehed lahutati naistest ja lastest eraldi eshelonidesse. Rööbaste vahel, liiprite peal, ohvitseride ja sõdurite kärkivate käskluste saatel vahetatud viimased laused, viimased embused, viimased pilgud jäidki paljudele viimseteks. Trellitatud loomavagunites algas sõit itta, Siberisse."

See oli lõik Lennart Meri presidendikõnest 14. juunil 1993, ent need oleksid võinud olla ükskõik kelle sõnad, sest nad kannavad selle päeva ajaloolist sisu. Objektiivne tõde, kuivad faktid. Kuuskümmend aastat hiljem ei tundu kümne tuhande eestlase küüditamine nii traagiline, mälu tuhmub. Küllap küsisid paljud endalt täna hommikul mustade lintidega riigilippe nähes, mis siis nüüd jälle juhtunud on.

Kas oleks juba aeg lõpetada see mineviku kannatuste üle halisemine? Kas pole see halekoomiline, kuidas paari vanainimest (Johannes Klaassepp, Vassili Riis, Idel Jakobson) on paaril viimasel aastal stalini-aegsete pattude pärast vintsutatud?

Möödunud aasta märtsiküüditamise aastapäevaks Eesti Ekspressi tellitud sotsioloogilisest uurimusest selgus, et üle poolte kuni 34aastastest eestlastest peab küüditajate karistamist mõttetuks, ebavajalikuks või puudub neil üldse seisukoht.

Mälu-uurija, TÜ professor Jüri Allik ütleb, et see on eesti rahva enesekaitse viis: "Ebameeldivate asjadega ei taheta enam tegelda. Ühiskonna stabiilsuse seisukohast on see praegu positiivne inimeste vahel on vähem konflikte. Tore, et Eesti rahvas on nii andestav. Samas on asjal ka oma halb külg. Ühiskonnal peaks olema valvemälu, et seda tüüpi asjad ei saaks korduda."

Peaminister Mart Laar põhjendab unustamist sellega, et Eesti on muutunud Lääne ühiskonnaks, kus küüditamist ei kujutata lihtsalt ette. "1940ndatel kuulasid rootslased eesti põgenike jutte ja küsisid siis kaastundlikult: "Aga miks te politseid ei kutsunud,"" ütleb Laar.

Kas peaks raukadele andestama, lõpetama nende tagakiusamise? Paljud arvavad, et jah. Kuid endised meelsusvangid, näiteks Mart Niklus pole sellega mingil juhul nõus, sest Eesti on ühinenud rahvusvahelise kokkuleppega, mille kohaselt inimsusevastased kuriteod ei aegu.

Kaitsepolitsei peadirektor Jüri Pihl arvab, et nii palju kui võimalik, tuleb küüditamisega seotud inimesed kohtu ette tuua: "Samas ei tohiks karistuse suurus olla ülimalt kättemaksuhimuline. Ja rääkides vanusest võimaldab seadusandlus inimese küll süüdi mõista, kuid karistuse kandmisest vabastada."

Isegi piibel ei nõua tingimusteta andestamist. Võru advendikoguduse pastor Olev Uuk: "Andestamine on nii ühiskonnale kui perekonnale hädavajalik - et õnne säilitada. Kuid andestamine ühiskonnas või perekonnas ei tee olematuks tagajärgi ega välista alati ka karistust. Leian, et iga inimene isiklikult peab teisele inimesele andestama, aga ühiskond või perekond peab siiski arvestama tagajärgedega ja ka karistuse võimalusega."

Kas eestlased peaksid eeskuju võtma juutidelt, kes väsimatult meenutavad maailmale Holocausti, või ameeriklastelt, kellel peaaegu puudub ajaloo-mälu?