Leif Kalev: Maadevahetus ja poliitkultuur
Tänases Kesk- ja Ida-Euroopas levinud postkommunistlikus poliitilises kultuuris on poliitiline ja majanduslik eliit küllaltki tugevalt põimunud, samas kui nende seos tavakodanikuga on suhteliselt nõrk. See toob kaasa pessimismi erapooletusele või ühistele huvidele sihistatud poliitika võimalikkuse suhtes. Näiteid on igale maitsele: maffiakriisist Läti parempoolses valitsuses nende Ungari vasakpoolsete kolleegide statistikamanipulatsioonideni valimisvõidu nimel.
Eesti maadevahetuse juhtum on mõnes mõttes teistsugune. Tegu on kabinetivaikuses seadusele tuginedes langetatud otsuste uurimisega. Uurimine on pikalt veninud ja seni pole süüdi mõistetud kedagi, poliitikutest rääkimata. Probleeme on isegi süüdistuse esitamisega. See on kaasa toonud arutelu uurimisorganite kallutatusest, meedia rollist jne.
Samas mõjutab maadevahetus avalikkuse tähelepanu tõttu poliitilist mõtlemist isegi siis, kui selgub, et süüdistus jääb nõrgaks või langeb päris ära. Analüüsin järgnevalt mõningaid selles kontekstis tähenduslikke struktuurseid probleeme. Siinne artikkel ei anna hinnanguid maadevahetuse osaliste tegevusele, vaid käsitleb, kuidas võiks see mõjutada meie usku ausasse poliitikasse, lahendist sõltumata.
Ühelt poolt valgustab maadevahetuse juhtum Eesti uurimisorganite tegevusruumi. Vaatamata vihjetele erakondlike seoste kohta arvan, et võimalikke väheseid erandeid kõrvale jättes tegutsevad uurijatena inimesed, keda motiveerib nende töö sisu ja kes on valmis võitlema kuritegevuse vastu avaldumisvormist sõltumata. Samas on tegureid, mis nende tööd piiravad või moonutavad.
Poliitvõimu majandusseoste uurimine on postkommunismis riskantne tegevus, mis näiteks Poolas on kohati andnud paradoksaalseid või karikatuurseid tulemeid. Mitte kõiges demokraatliku õigusriigi ideaalidele vastav poliitiline kultuur annab võimutipule võimalusi mõjutada uurimistegevust ametkondlike meetmetega või uurijate väljavahetamisega.
Samuti püütakse õigusaktid kujundada selliselt, et poliit- ja majanduseliidile jääks maksimaalne mänguruum, mis sageli tähendab suuri probleeme vähegi tõsisema süüdistuse tõendamisel.
Tööle pühendunud uurija jaoks tähendab see pidevat dilemmat. Kuigi teatud võimuringkondadele delikaatseid teemasid oleks vajalik uurida, võib aktiivsus anda tagasilöögi teisteski küsimustes või ohustada uurija tööd põhimõtteliselt. Lisaks potentsiaalne surve tegeleda opositsioonile tundlike teemadega. Siiski on ka uurijal oma võimalused: saavutada juhtumis läbimurre ja mõjutada selle kaudu poliitilist moraali või manipuleerida delikaatse teabega. Nii kujuneb poliitikute-spetsialistide konkurentsis tundlike poliitteemade käsitlemise mänguruum.
Maadevahetus on Eesti uurimisorganitele keerukas väljakutse. Ebaõnnestumine toob tõenäoliselt kaasa karmimad piirangud. Samas ei taga õnnestumine tingimata edu jätkumist, sest liiga agar tegutsemine võib muuta probleemseks tänase poliitsüsteemi toimimise põhialused.
Maadevahetus on väljakutse ka poliitilisele süsteemile tervikuna. Puudutatakse küsimusi, mis tekitavad ebamugavust praktiliselt kõigis Eesti parlamendierakondades. Palju aastaid kestnud ettevõtjakeskse Reformierakonna domineeritud poliitikatsüklis on erakondade eliidi tihe seos „oma” äriringkondadega kujunenud laialt levinud ja igapäevasene praktika. Nagu postkommunistliku poliitilise kultuuri põhivoolu sobibki.
Kitsalt opositsioonis oleva Rahvaliiduga endise ja osalt tänase juhtkonnaga tegelemine tundub suhteliselt ohutu tegevusliinina, mis võiks mõjuda teistele hoiatusena. Samas tekitab see kahtluse uurimisorganite erapooletuses. Kui aga uurijad saavutavad oodatust suuremat edu, võib see ohustada domineerivaid erakondi ja kutsuda esile vastureaktsiooni.
Hetketeabe põhjal on võimalik, et asjad nii kaugele ei jõuagi. Tänases õiguskeskkonnas võib maadevahetuse asjast kohtus järele jääda kimp suhteliselt väikesi küsimusi, mis eelneva kõmu taustal mõjuvad karikatuursena ja diskrediteerivad nii uurimisorganeid kui poliitikat algsetest kavatsustest hoolimata.
Pole sugugi kindel, et maadevahetuse juhtum poliitikat puhastaks või kujuneks pöördepunktiks. Vastupidi, eeltoodud tegurid viitavad arvestatavale potentsiaalile suurendada poliitikapessimismi. Nagu on tõdenud tuntud ühiskonnauurija Robert Putnam, süveneb nii usalduse kui usaldamatuse spiraal ühiskonnas ning postkommunistlikku poliitilist kultuuri iseloomustab pigem viimane.
Eeltoodud probleeme ei tohiks siiski pidada ületamatuks. Nii eduka kui kokkukukkuva süüdistuse korral teadvustab maadevahetuse juhtum meile taas tänase erakonnapoliitika valupunkte: oligarhilisust ja sõltuvust majandussidemeist. On inimeste käes seda muuta — poliitilisel eliidil reeglite muutmise kaudu, tavakodanikel aktiivsema ja teadlikuma poliitosalusega. Ausat poliitikat ei serveerita kandikul, see tuleb ise valmis teha.
