Lauri Vahtre: Uue ajajärgu lävel
Vaesed selles mõttes, et ei teeni ega tarbi kaugeltki nii palju kui näiteks soomlased või šveitslased. Rikkad jällegi selles mõttes, et esmakordselt oma ajaloo jooksul ei viitsi me enam sokke nõeluda, vaid viskame auguga soki minema (koos sellega ka terve soki) ja ostame poest uued. Niipalju on elujärg ikkagi tõusnud, kui mõõta elujärge ostetud saia, viina või sokkide järgi.
Ime kestab
Kuid elujärg on paranenud muuski mõttes, mitte ainult selles mõõtkavas. Mitte kunagi varem pole eesti keeles ilmunud nii palju ja nii head kirjandust, esimest korda ei jõua me kõike lugemisväärset ära lugeda. Mitte kunagi pole tehtud nii palju ja nii head teatrit. Meie rahvakultuur elab üle ilmselget taassündi.
Me oleme rikkad veel mitmegi asja poolest, millest kõige väärtuslikum on vabadus. Oleme jätkuvalt NATO-s – ahoi, märgake, see ime kestab ikka veel – ja oleme nii iseseisvad, kui üks miljonirahvas üldse olla saab.
Kui keegi oskaks tulevikku ennustada, läheks börsile ja saaks rikkaks. Aga üldiselt võib oletada, et esimene asi on kohaneda euroga, saada üle esimestest euroga seotud pettumustest ja õppida tundma temaga kaasnevaid võimalusi. Usun, et see on üks pikemaajaline ja mitmesugust leidmisrõõmu pakkuv tegevus.
EL pole rehabilitatsioonikeskus
No ja muidugi ootab meid ees võitlus lume või lumesulamisveega või mõlemaga või enne ühega, siis teisega. Ka selle ettenägemiseks ei pea just Igor Mang olema. Asjal on ka asisem külg: kui selliseid talvi võib olla järjestikku kaks, siis ilmselt ka kolm, neli või neliteist. Mis esitab teatud nõuded meie elukorraldusele ja investeeringutele. Me ei saa kauem elada loosungi all „Ehk seekord läheb mööda”. Ei lähe.
Natuke laiemalt Eesti ja elu peale vaadates oskan prognoosida jätkuvat nügimist euroliidus – sest ega Euroopa Liit ole mingi rehabilitatsioonikeskus hingevapustuse läbipõdenuile, vaid ettevõtmine, kus ühise kasu üldeesmärgi raames tuleb igaühel ka enda eest väljas olla. Üks asi on eurobürokraatia oma banaanikõveruse normatiividega, mis tuleb pehmelt öeldes puu taha saata.
Peale selle on veel palju mittenormeeritud eurojaburust, nagu absurdini viidud võrdõiguslikkuse ja tolerantsuse nõuded. Kuni selleni, et ei tohi enam kasutada sõnu „ema” ja „isa” (sest mõni on viimati homoseksuaalsest perekonnast ja teda võib see solvata). Selliste totruste osas on puhtalt me enda teha, kas või kui palju neile vastu hakata, ja ma loodan, et teeme seda jõuliselt, kindlalt ning argumenteeritult. Las põlastavad meid pealegi mahajääjateks – läheb mõni aasta, ja me osutume teenäitajateks.
Teistele teenäitajaks
Viimatiöeldu võib kõlada upsakalt või üleliia bravuurikalt, aga teisest küljest – miks mitte? Miks siis meie ei võiks olla need, kes sel korral õige teekäänaku ette näitavad? Mis meil siis viga on? Me pole just palju Nobeli laureaate sünnitanud, täpsemalt öeldes mitte ühtki, aga meie ajalooline kogemus on vaieldamatult unikaalne, see võib huvitavaid vilju kanda.
Euroopale õige tee näitamine muidugi kõhtu ei täida, kui meile just konsultatsioonitasu maksma ei hakata. Kuna seda hirmu ei ole, tuleb igapäevaeluga edasi minna sealtsamast, kuhu oleme jõudnud. Ehk siis Eestist, mis on ühekorraga vaene ja rikas. Arvatavasti hakkab majanduslik seis paranema (ta juba teebki seda) ja riigivalitsejate asi on seda protsessi toetada ning selle vilju oskuslikult uueks seemneks tarvitada.
Tasuta bussisõitu ei tule
Tuleb jätkata vajalike reformidega, kaasa arvatud puhaste gümnaasiumide rajamine ja ülikoolide ümberkorraldamine, nii et kõrghariduse omandaks maksimaalne hulk noori, kes on selleks võimelised ja kes oma haridusega midagi kasulikku peale mõistavad hakata. Koolivõrgu mõistuspärastamise kohta ei oska enam varsti keegi öelda, kumba õieti tehakse, kas haridus- või haldusreformi. Vajalikud on mõlemad ja kumma kaudu kumma juurde jõutakse, on ükskõik, peaasi et jõutakse.
Võib-olla on mu sõnum igav. Või pealtnäha elukauge. Sest ega jutud eurototrustega võitlemisest või valdade liit(u)misest kedagi otsemaid rikkamaks ega rahulolevamaks tee. Paraku ma teistmoodi ei mõista, sest jutt sellest, kuidas õlu hommepäev poole odavamaks läheb või bussiliiklus kõigile tasuta hakkab olema, oleks lihtsalt tüssamine. Ma arvan, et Eesti seisab taas kord lootusrikka tuleviku lävel – kõigist hädadest ja raskustest ja Padaoru lumest hoolimata –, ning ma soovin, et meie areng jätkuks edukalt.
Loodan ka, et suudame jätta maha mõne suure kamaka Eesti NSV-d ja närvutavat sovetlust, mis seni meie rattakodarate külge kleepunult on Eesti edasiliikumist takistanud.
