Lauri Vahtre: Raamat on liiga vana, et temaga lutsu visata
Elias põgeens mängukaaslaste, aga võib-olla ka igapäevatööde eest, puu otsa lugema.
Et siis naabriperenaised võiksid oma marakratte äratada kuulsa lausega: „Tõuske üles, venivillemid, Lönnroti Elias juba ammu puu otsas raamatut lugemas.” Kes oli raamatukoi, see ilmselt ei soovinud jääda adrakurgede taha – vähemalt mitte ainult adrakurgede taha – ja sellesse soovi võis suhtuda mitmeti. Võis nagu Pearu, kes leidis, et linna saadetud pojad koolitatakse hobusevargaiks, võis aga ka teistmoodi ja soosivamalt, ning selline suhtumine oli levinum. Me võime küll korrutada vanasõnu, nagu „See jalg on ikka õigel teel, mis adra järel käib” või „Põllumees põline rikas”, ning vastandada primitiivsel viisil matsi ja vurlet, kuid need nõndanimetatud matsid tegid siiski kõik, et nende pojad (hiljem ka tütred) loeksid, õpiksid, edeneksid ja läheksid peenema ameti peale. Jah, muidugi ei tähendanud lugemishuvi tingimata maalt lahkumist. Vaevalt et ka Sangaste pastor Chilian Rauschert seda silmas pidas, kui ta Rootsi aja lõpul vaimustunult kirjutas, et eestlastest karjapoisidki kannavad raamatuid kaasas, et igal võimalikul hetkel lugeda. Kuid paljud mõisnikud haistsid ohtu ja suhtusid talupoegade koolitamisse tõrksalt. Rauschertile kangastunud haritud, edumeelne ja jumalakartlik talupoeg moondus nende silmis ninatargaks vastuhakkajaks. Mõnes mõttes oli neil õigus.
Millega ma tahan vaid meenutada ammutuntud tõsiasja, et lugemine ja raamatud on pikki sajandeid olnud osaks meie rahva vaiksest vastupanust – et mitte öelda relv oma uue enesekehtestamise teel.
Raamatuga pole tark lutsu visata
Tore, võib nüüd öelda tänane noor, aga mis on sellel pistmist minuga? Praegu ei ole ju lugemine mingi eriline relv ega vastupanuvahend? Pealegi – kellele meil nii väga vastu panna ongi, erilisi rõhujaid näha ei ole, igaühe eneseteostusvõimalused on avaramad kui iial varem.
Noorega tuleb nõustuda. Lugemisharjumust ja lugemishuvi ei tasu hakata mütologiseerima, neid mingiks põliseestlaslikuks kohustuseks pidama. Umbes nii, et kes loeb raamatut (künnab maad, mängib kannelt), see on õige eestlane, aga kes ei loe (ei künna, ei mängi), see pole, ja tabagu teda Vanemuise ning doktor Kreutzwaldi needus.
See ei tähenda ometigi, et lugemisele võiks käega lüüa – ah, nüüd on internet, televisioon ja 3D-kinod, unustagem raamatud. See oleks suur eksitus. Raamat on siiski liiga vana ja kultuuri liiga sügavalt juurdunud nähtus, et temaga lihtsalt lutsu visata. Juurdunud nähtused võivad tasapisi välja surra – nagu näiteks ladina keele oskus –, kuid tingimata tasapisi, et ei tekiks tühja kohta.
Raamatu järsk asendumine helendava ekraaniga sellise tühja koha aga tekitaks. Kaoks võimalus raamatuga puu otsa ronida, kaoks võimalus raamatut lehitseda, kaoks võimalus raamaturiiuli ees seistes raamatuselgi takseerida, mõeldes, mis ikkagi oleks hetke sobivaim lektüür. Hädapärast suudab elektrooniline raamat enamikku neist funktsioonidest peagi ehk täita, aga… see pole see. Mitte ükski tahvlike ei võimalda raamatut lehitseda, ja mulle kangesti meeldib raamatut lehitseda. Kahtlustan, et minusuguseid on palju. Ja ma kahtlustan, et väga paljud neist suudavad oma vanamoelise suhtumisega nakatada ka oma lapsi.
Mul on selle üle hea meel.
Põhjus, miks meie oleme „meie”
Tõsi on siiski see, et kohustusliku kirjanduse maht koolis on jäänud enam-vähem samaks kui 80 aasta eest, mil raamatutega ei võistelnud televisioon ega arvuti, ja järelikult on oma tõetera laste kurtmises, et pole aega. Millal ma neid raamatuid loen, küsib nooruk. Asi pole isegi mitte televisioonis ega arvutis, vaid selles, et noortelt nõutakse ülepea natuke liiga palju. Trennid, huvikoolid, stuudiod, laagrid, ekskursioonid… Suvel on aega rohkem, aga kui palju keegi seda just lugemisele raatsib kulutada, on sügavalt isiklik asi. Vibu meisterdamine ja onni ehitamine kõlavad ju samuti hästi. Sel juhul loetakse teine kord. Peaasi et loetud saab, sest selline ühine kohustuslik miinimum on siiski väga vajalik. See on üks oluline põhjus, miks meie oleme „meie”, ja meil kõigil on seda meie „meiet” väga vaja. Et oskaksime hoida ühte ja kuidas need sõnad kõik olid.
Artikkel pärineb Õpetajate Lehest.
