Lauri Leesi: õpetajate päev võiks ära jääda
Pikaajaline alatasustatus on meid, õpetajaid, nii immuunseks muutnud, et ei suudagi tänaval karjuda-vilistada. Sestap kutsungi häid kolleege tänavu õpetajate päeva eirama. Muidugi juhul, kui 1. oktoobriks pole selgunud, kas palk tõuseb või ei.
Palju kära ei millestki
Ministrite jutt „sisemistest ressurssidest” enne haldusreformi teostamist on tavaline lora. Tõepoolest: õpetajate päeva pompoosne tähistamine praeguste palkade juures tundub mõnitusena.
Ja veel: kui õige kaotaks mõiste pedagoog-metoodik? Ministritele on see sõna kasulik, õpetajaile mitte. Meie koolis on metoodikuid poolteist, paljudes koolides pole ühtegi. Inimene saab säärase tiitli omandada karjääri lõpul, ministril on aga mugav uhkustada metoodiku sissetulekuga! Aasta eest loobusin uhkest tiitlist, sest selle säilitamiseks kulunuks nii palju energiat, et õpetada ei suudagi. Selle tiitli säilitamine on Eesti vabariigis omaette elukutse. Kas poleks nutikam staaži pealt veidi palgale juurde panna?
Valed arusaamad
Meie minister on uue dada leidnud. Kus aga saab, seal sarjab eliitkoole ja koolikatseid. Kuid nagu me kõik, kipub ministergi tuhinasse sattudes end kordama ning rumalusi rääkima. Nii paigutab ta 06.09 Eesti Päevalehes meie eliitkoolide ja koolikatsete sünni sügavasse stagnaaega, „kus vaenlase keelt asuti õpetama juba 1. klassis”. Ometi loodi sellised koolid kahe suure sõja vahel hoopis sõprade keele õppimiseks. See, mis juhtus nõukaajal Tallinna 7. ja Tartu 2. keskkoolis, oli tublide pedagoogide omamoodi vastuhakk, Eesti-aegsete koolide renessanss, mis kandis üllatavalt häid vilju. Eesti haritlaste hulgas on kirjutamata seaduseks neid saavutusi hinnata, mitte halvustada.
Minister Aaviksoo ei usu ka, et koolides õpetajaid napib. Nii tõi ta Tallinna koolijuhtidega kohtudes näite kooli kohta, kus õpetajakohale kandideeris kümme inimest. Väga halb näide! Mina tunnen üht eesti meessportlast, kes heidab ketast planeedil Maa pea et kõige kaugemale. See ei luba veel väita, et eesti mehed heidavad ketast kaugemale kui soomlased või lätlased.
Ideed nagu Švejkil
Oli see nüüd eelmine minister, kantsler või asekantsler, kes arvas, et majanduskriisil olevat Eesti tingimustes see hea külg, et kunagi niru palga pärast koolist lahkunud pedagoogid tulevad kooli tagasi. Selline positiivne noot käis kõnelejal kaasas tõdemusega, et Läänemaal oli tollal järele jäänud ainult üks „õigete paberitega” füüsikaõpetaja. Kõneleja lootis, et tööpuudus paneb pedagoogilisel maastikul asjad paika, rahvast tuleb kooli juurde ja meie haridus läheb ülesmäge.
Püha müristus! Majanduskriisil on muidki häid omadusi. Istuv peaminister arvas mõne aasta eest, et töö kaotamine on laste kasvatamise seisukohalt isegi hea: jääb rohkem aega lastega koos olla ja neid koduste ülesannete lahendamisel aidata. Mõlemaid ideid võiks pidada geniaalseiks, kui samaga poleks juba ammu välja tulnud vahva sõdur Švejk: „Sõda on juba seetõttu hea, et väga paljude ausate inimestega koos hukkuvad ka mõned kaabakad.”
