Las jääda nii, kuis on!

 (2)

Ants Johanson, Viljandi Pärimusmuusika Festivali korraldajaid

ESTO on ju mõneti nagu traditsiooniline pulmapidu! Saadakse kokku, peigmehe sugulased ja seltskond rohkem omaette, pruudi omad kah. Peetakse uhkeid kõnesid, kuulatakse, kes kus elab ja töötab, kes millega saab noorpaarile kasulik olla, uuendatakse soikujäänud sidemeid usus, et "nüüd hakkame jälle läbi käima". Võetakse napsu, lauldakse, mängitakse tobedaid pulmamänge, kalpsatakse kebjalt tantsida... ja milleks see rituaal kõik? See, et sellest kallist prallest kellelegi suurt tolku pole, ei tähenda, et pulmi enam ei peetaks. Traditsioonid ei olegi vajalikkuse margapuuga kaalutavad.

Muidugi elab enamus kodu- ja ulgueestlasi eri mälestustes või on "oma" Eestist pärit. "Õigeid" eestlasi oma "õigete" seisukohtadega, eestluse, ajaloo, kultuuri, majanduse, poliitika jne. suhtes on ju tuhandeid erinevaid nii rammusal vahtrasiirupi kui kehval paepealsel maal. Aga, kas põhjendatult või mitte, usuvad meist paljud siiski, et säärane kentsakas nähtus nagu eestlaskond on olemas ja et kokkusaamine sellisel või teisel kujul on parem kui mittesaamine. Maksku mis ta siis maksab.

(Üks põige - kui palju on selliseid eestlasi, kes isegi suhtudes ESTO vajalikkusesse umbusuga, ei lendaks kindlasti kohale, kui neid kenasti kutsutaks ja loomulikult sõit ning elamine kinni makstaks?)

Nii kui pole enam põhjust, lõpeb see, ja tõenäoliselt algab kuskilt mingi muu traditsioon.

Loe veel

ESTO on sama vajalik kui mittevajalik. Nagu ka kooli- või malevakokkutulek. Nagu traditsioonid ikka - neid ei ole võimalik lihtsalt tekitada ja lihtsalt lõpetada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare