Oli palju imestamist ja ahhetamist, tuttavad pärisid, miks vahetasin huvitava töö ja toredad kolleegid kolmeaastase tüdrukutirtsu ja pooleteiseaastase poisipõnni kantseldamise vastu. Mul polnud raske seda sammu astuda. Tarvitses vaid endalt küsida, kas tahaksin kogu ülejäänud elu hommikust õhtuni, vahel ka hilisõhtuni arvuti taga istuda, aknast avanemas vaade siseõue, kus miski ei viita aastaaegade vaheldumisele. Vastus oli kindel „ei”. Pidasin elumuutust hädavajalikuks ja sel ajahetkel jätkus mul selleks ka julgust. Ma pole kindel, kas suutnuksin ka paari-kolme aasta pärast kannapöörde teha.

Uks lapsepõlve

Mul ei ole tulnud oma otsust kordagi kahetseda. Päevade viisi lastega koos olles ei teki tunnet, et elu kihutab sinust seitsmepenikoormasaabastega mööda. Aeg hakkaks nagu teises, palju mõõdukamas tempos liikuma, jättes mahti märgata asju, mis varem kahe silma vahele jäid. Avastaksid nagu uuesti maailma, sedapuhku kahe väikese uudishimuliku inimesehakatise silmade läbi, kellele iga õueskäik on avastusretk, kus nii mõndagi tähelepanu väärivat. Vaimustuspuhangu võib äratada mis iganes: läikiv kastanimuna, rohukõrrel sibav putukas, aga ka pehkinud roigas või sammaldunud kivi. Rõõm on teatavasti nakkav. Lapsed paotaksid nagu ukse kaugesse lapsepõlve, elustades toonaseid mälupilte ja pannes väärtusi ümber hindama. Avades mõttetera „õnn peitub väikestes asjades” sügavama tähenduse. Huvitav, et ema rollis ma seda nii ehedalt ei tunnetanud.

Eesti lipp peab olema

Lastega tegeldes ei hakka iialgi igav. Õueskäigud, mängimine-õppimine, söögikorrad ei jäta selleks mahtigi. Liiati on lapsed meistrid üllatusi valmistama. Lähed korraks teise tuppa ja juba on nad köögisahtlisse pugenud ning endale kuivaineid pähe raputanud, raamaturiiuli otsa roninud, seina vildikatega ära dekoreerinud või iseennast sõjamaalingutega katnud. Haruldaselt leidlikud on nad ka kõikvõimalikke tehnikavidinaid kihva keerama. Aga selles pole midagi erakordset.

Niisuguste asjadega saavad hakkama kõik lapsed, kui just kodus sõjaväekord ei valitse või kõike luku taha ei panda.

Et kodus on palju mänguasju, ei pärsi sugugi laste indu mängida ükskõik millega, mis kätte juhtub. Ja fantaasiast juba puudu ei tule. Hiljuti pistis kaheaastane Tristan vispli ja lehtri köögikapi käepideme vahele ega lubanud neid sahtlisse tagasi panna. „See on Eesti lipp,” teatas ta tõsiselt. „Eesti lipp peab olema. Eesti lipp on ilus.”

Asju, mis lapsehoidja muigama panevad, juhtub iga päev. Rügan lastega trepist üles neljandale korrusele. Ootamatult teatab siis veel kolmeaastane Hannah: „Luukere kõnnib trepist üles.” „Kus?” ei suuda ma imestust varjata. „Minu sees,” kõlab asjalik vastus. Tüdruk armastab lasteentsüklopeediaid sirvida, sealt ka tema anatoomiateadmised. Hea, et saadaval on nii palju arendavaid raamatuid, mis pakuvad lastele huvi ja ärgitavad neid küsimusi esitama. Pole lugu, kui mõni neist on mõeldud pisut vanematele.

Praegu nelja-aastane Hannah armastab väga joonistada. Kui varem olid tema piltide peategelasteks ema, isa, tema ise ja väikevend, siis nüüd on temaatika avardunud, ulatudes muinasjututegelastest tulnukateni. Üks tema viimaseid pilte kujutas näiteks poolakate laevasõitu Aafrikasse. Mine võta kinni, miks need rõõmsad kriipsujukud, kõigil kolm karva peas, just poolakad olid ja mida nad Aafrikast otsisid.

Vanaema eelised

Vanaemana on mul mitu eelist: esiteks, ma ei pea kordama vigu, mida tegin noore emana – kogemused on omast käest võtta –, teiseks, ma ei pea kandma isa ja ema vastutuskoormat. See annab kindlus- ja vabadustunde, võime kõigis olukordades rahulikuks jääda. Ma ei suru jonnivale lapsele kunagi vägisi oma tahet peale kartuses, et kui üks kord järele annan, jäängi seda tegema. Tean, et see pole nii. Nutujorul on enamasti lihtne põhjus, mida pole raske välja selgitada: laps on kas unine, üleväsinud, näljane-janune või hakkab haigeks jääma. Aga kui tõepoolest on tegemist üksnes oma tahtmise läbisurumisega, on lihtne laps üle kavaldada, juhtides tema tähelepanu mõne huvitava tegevusega jonni objektilt mujale.

Olla vanaema on auväärne ja ihaldatud positsioon kõigile, kes ei taha ilmtingimata noored olla. Lapselapsed aitavad ennast noorena tunda. Mäletan oma lapsepõlve jõule kui aasta kõige imelisemat aega. Teist korda kogesin jõuluimet siis, kui mu oma lapsed olid väikesed. Tänu lastelastele tuli ehe jõulurõõm mu ellu juba kolmandat korda.

Laps vajab vanavanemaid

Mul on kahju neist vanaemadest, keda töökohustused ei luba lastelastega nii palju koos olla, kui nad sooviksid. Veelgi rohkem on mul aga kahju neist, keda sassis peresuhete tõttu ei lubatagi oma lastelastega kohtuda. Selliseid olukordi pole sugugi vähe.

Ilus oleks lõpetada lugu lootuses, et jõulud lahendavad suhteprobleemid nagu imeväel. Kahjuks pole see nii. Aga jääb lootus, et aeg toob arutust ja laste nimel püütakse lahkhelid ületada. Lapsed vajavad ju vanavanemaid, nii nagu vanavanemadki vajavad lapselapsi.