Selleks 100-krooniseks hooldutasu tõusuks kulus tervelt viis aastat, sest just niikaua on kehtinud senine 600-kroonine määr. Toetuse tõus 100 krooni viie aasta jooksul on mõistagi tapvalt naeruväärne. Paraku kõneleb see eelkõige riigi nappidest võimalustest ja — valimiste lähenemisest.

Valimiseelne aeg on see periood, kus poliitkutele meenub muuhulgas Eesti negatiivne iive ja koidab teadmine, et lapse kasvatamiseks ei piisa ei 600-st ega ka 700-st kroonist.

Veel kohalike valimiste ajast jäi õhku Isamaaliidu pürgimus hakata maksma sündivatele või pere kolmandatele ja enamatele lastele toetust 1000 krooni. Selle ideega tuli Isamaaliit jaanuari lõpus välja ka Tartu linnavolikogu saalis, kuid see jäi võimul olevate Keskerakonna ja Reformierakonna toeta. Isamaaliidu hinnagul maksnuks nende ettepanek Tartu linnale 20 miljonit krooni. Kuid Tartu võimuliit leidis, et raha toetuste tõstmiseks ei ole. On ilmselt paratamatu, et võimuga käib (enamasti) kaasas ka vastutus, mis paneb unistustele rahalised piirid. Üks reformierakondlasest oponente märkis seejuures, et volikogu saal poole kasiino, kus tehakse pakkumisi lapsetoetuse suuruse üle.

Kuna riigi tasandil on võim ja vastutus veel jagamata, käib mäng Riigikogu valimiste „kasiinos“ täie hooga. Panused on seejuures üsna kõrged. Vaevalt, et ühelgi lapsi kasvataval vanemal oleks midagi selle vastu, kui talle makstakse 50 000 krooni suurust aastapalka? Aga on see ikka reaalne lubadus või pigem panus valijate häälte peale?

50 000 krooni aasta või pooleteise jooksul on summa, mida tahaksid last kasvatavale vanemale maksta erakond Mõõdukad. Aasta peale jaotatult teeks see umbes 4200 krooni kuus.

Veelgi kõrgema panuse teeb Res Publica, kes pakub last sünnitanud emale kuupalgaks riigi keskmise ehk umbes 5000-6000 krooni kuus.

Sama ambitsioonikad on ka Reformierakonna lubadused. Üks neist lubadustest ütleb, et ema senine palk säilib kogu lapse sünnijärgse aasta jooksul.. Viimane peaks eriti hästi motiveerima kõrgepalgalisi naisi, kes on sinnani panustanud karjäärile ja sünnitamise edasi lükanud. Kujutame ette, et ühe hästi tasustatud naise palk on 15-30 tuhat krooni. Tekib küsimus, kust küll Reformierkaond selle raha võtaks? Teiselt poolt poleks töötul emal sellele toetusele mingit lootust ja ta peaks edasi elama 700 + 150 krooniga.

Eelnevate tegijate kõrval on Rahvaliidu pürgimused enam kui tagasihoidlikud. Rahvaliit lubab kodus last kasvatavale emale või isale maksta vaid miinimumpalka ehk mõnevõrra üle kahe tuhande krooni. Sellele lisanduks 560 krooni, mis tekiks tulumaksu vaba miimumi suurendamisest. Võrreldes eelnevatega on see siiski tunduvalt realistlikum lubadus ja suurendaks peretoetusi vaid umbes kaks ja pool korda.

Tulles tagasi alguse juurde, siis 100-kroonine lapse hooldutasu tõus 600 kroonilt 700 kroonile läheb riigile maksma ligikaudu 13 miljonit. Sellest hinnangust lähtuvalt tooks Rahvaliidu ettepanek riigile lisakulutusi kuni 250 miljonit krooni ja Res Publica oma orienteeruvalt 700 miljonit krooni aastas. Tegemist on mõlemal juhtul vaid ühe lubadusega laiemas paketis, mille kogukulutusi on isegi raske ette kujutada.

Pole ilmselt raske arvata, et võimule saades täna antud lubadused häbelikult unustatakse, sest vastutus mõjub kainestavalt. Võib koguni juhtuda, et taas tuleb neli või viis aastat oodata, enne kui lapsehooldustasu tõuseb järgmise saja krooni võrra.