Lapsed on suurim väärtus
Esmakordselt uue iseseisvusaja jooksul on meil valitsus, kes on otsustanud sündimuse suurendamiseks midagi radikaalset ette võtta. Peaminister Juhan Parts seostas uue valitsuse edukuse otseselt iibeprobleemi lahendamisega. See annab lootust, et midagi on muutumas.
Esialgu näeb koalitsioonileping selles valdkonnas aga praktiliselt ainsa sammuna ette ühe aasta jooksul makstava, ainult ema eelneva sissetuleku järgi diferentseeritud ning miinimumpalgast kolme keskmise palgani (19 500.-) ulatuva emapalga ehk vanemapalga kehtestamise, jättes algavaks valitsusperioodiks praktiliselt samale tasemele kõik muud laste- ja peretoetuste liigid.
Ligi kümnekordse erinevusega ema- või vanemapalga idee jätab kõrvale üldtunnustatud solidaarsuse põhimõtte ning lähtub ultraparempoolsest ideoloogiast, mille järgi riik peab eriti toetama neid, kes ise hästi hakkama saavad, kusjuures ainsaks hakkamasaamise mõõdupuuks on palganumber. Samas pole arvesse võetud, et palgad ei sõltu sugugi üheselt haridusest, kvalifikatsioonist ega tööpanusest, ja teiseks, et ka samade sissetulekute juures on perede elatustase väga erinev, sõltudes otseselt laste arvust. Eelmiste valitsuste tellimusel teostatud sotsiaaluuringutes on need seosed selgelt ära näidatud ning osundatud, et kõige rohkem aitaks lastega perede olukorda parandada ja seega ka (järgmiste) laste sündimiseks paremaid tingimusi luua riigipoolse toetuse oluline suurendamine. Taandades perede toetamise vaid lühiajaliselt makstavale vanemapalgale, on koalitsioonilepet koostades jäetud nende uuringute järeldused arvesse võtmata ning seega on taganetud ka “Eesti laste- ja perepoliitika kontseptsioonis 2003” (edaspidi: LPK 2003) sõnastatud teadmistepõhisuse printsiibist.
Praegu kavandatav perepoliitiliste abinõude “süsteem” ei arvesta lastega perede tegeliku olukorraga ning ei taga seetõttu ühiskonna jätkusuutlikkust, soodustades eelkõige esimeste ja teiste, kuid mitte kolmandate ja järgmiste laste sündimist. Iibekõver hakkab aga teatavasti tõusma just siis, kui sünnib piisaval hulgal kolmandaid, neljandaid jne lapsi.
Väidetu selgitamiseks peame vajalikuks juhtida Eesti poliitikute ja üldsuse tähelepanu järgnevale:
* mitme sotsioloogilise uuringu tulemused näitavad, et lastega perede majanduslik olukord on Eestis võrreldes teiste peretüüpidega kõige halvem, kusjuures pere elatustase langeb oluliselt iga lapse sünniga. Isegi kahe teeniva vanemaga kolme- ja enamalapselistest peredest on umbes kolmandik vaesed (arvestades mitte üldist sissetulekut, vaid sissetulekut pereliikme kohta) ja riskivabu peresid vaid napilt üle poole. Nelja- ja enamalapselistest on vaesed juba 65%! “Eesti inimarengu aruanne 2002” ütleb vaesusuuringutele tuginedes otse välja: “VAESUSE PÕHJUS ON LAPSED.”
* uuringute andmetel ei ole lastega leibkondade vaesus viimastel aastatel Eestis vähenenud, vaid hoopis suurenenud, hoolimata üldisest sissetulekute kasvust. Seega võib öelda, et majanduskasvust on inimesed võitnud seda rohkem, mida vähem neil on lapsi, ehk HEAOLU KASV ON SAAVUTATUD TULEVIKU, st LASTE ARVEL.
* riigi makstavad lastetoetused on püsinud aastaid muutumatuna ning inflatsiooni ja elukalliduse tõusu tõttu on nad praeguseks kahanenud naeruväärseks. Laste- ja peretoetused kompenseerivad vaid murdosa lapse ülalpidamise tegelikest kuludest. Ajavahemikul 1992–2003 on esimese lapse toetuse (150.-) suhe keskmisse palka vähenenud 16%-lt 2,3%-le (!) ja suhe keskmisse vanaduspensionisse 28%-lt 8,2%-le. Ka teise ja järgmiste laste toetuste tõus 300 kroonini on võrreldes tegelike vajadustega olnud vaid kosmeetiline (leibkonnaliikme keskmine väljaminek oli 2002. aastal 2465 krooni, st kümme korda suurem).
* sündimuskäitumise uuringutest nähtub, et ligi 60% Eesti elanikkonnast arvab, et peres peaks olema kaks last. Ühe lapse pooldajaid on 10%. Kolme last soovib saada alla 30% elanikkonnast ning nelja, viie ja enama lapse pooldajate osakaal on tühine. See tähendab, et VALMISOLEK suure pere loomiseks on vaid suhteliselt väikesel osal peredest. Seda tähtsam on seda valmisolekut ära kasutada ning soodustada nende perede lapsesoovide realiseerumist, kompenseerimaks ülejäänud 70% madalat reproduktiivsust. Samast uuringust selgub ka, et keskmisest rohkem lapsi soovivad saada kõrgema haridusega inimesed, kes pole enda hinnangul ei rikkad ega vaesed, ning kellel on laste sünni edasilükkamise põhjuste loetelus kindlalt esikohal liiga väike riigipoolne toetus (see põhjus on eriti määrav neis peredes, kus juba on lapsi). Nii ei ole mitte millegagi põhjendatav paljulapselisuse stereotüüpne seostamine “asotsiaalsusega”;
* kui ühe vanema sissetulek seoses lapse sünniga ajutiselt väheneb, on sellest tulenev elatustaseme langus seda suurem, mida rohkem on peres lapsi: on suur vahe, kas sama sissetuleku juures tuleb ülal pidada 3, 6 või rohkemgi inimest. Seda erinevust ainult eelneva sissetuleku järgi diferentseeritud emapalk arvesse ei võta, vaid vastupidi: hoolimata LPK 2003s sõnastatud põhimõttest, et “riik tagab kõigile Eestis elavatele lastele võrdsed õigused ja võimaluste võrdsuse sõltumata … sotsiaalsest päritolust, varanduslikust seisundist …” tähendab sissetulekust sõltuv emapalk praeguse niigi suure ebavõrdsuse süvendamist;
* (järgmise) lapse saamise edasilükkamise põhjuste seas on selgelt esikohal materiaalse kindlustunde puudumine ja liiga väike riigipoolne materiaalne toetus (74% vastanutest), järgnevad põhjused, et “minu lastel poleks sobivaid elamistingimusi” (st pole võimalik elamistingimusi laiendada) (66%) ja “pole ühiskonnapoolset toetust” (60%);
* kuna kümne viimase aasta statistika analüüs ei näidanud olulist seost peretoetuste tõusu ja sündimuse muutumise vahel, tehti sellest riigi rahakoti jaoks soodne järeldus: peretoetused ei mõjutavat sündimust. Tõepoolest, ei olegi olulist vahet, kas lapsetoetus on 150 või 300 krooni: kumbki summa ei taga perele mingitki materiaalset kindlustunnet. Olgugi tegu summa kahekordistumisega, ei saa nii väikeste summade juures üldse rääkida reaalsest toetuste tõusust, vaid pigem toetuste puudumisest;
* eelneva sissetuleku järgi arvestatav emapalk peaks selle idee kaitsjate sõnul “motiveerima haritud ja tarku naisi sünnitama, et heade võimalustega peredesse sünniks rohkem lapsi, kelle arenguks on seal paremad võimalused.” (M. Atonen, EPL 29.03.03). Kahjuks ei olene meie riigis inimese sissetulek niivõrd tema haridusest ja võimekusest, kuivõrd eriala valikust. Inimesed, kes ei ole elukutse valikul lähtunud materiaalsetest kaalutlustest, vaid kutsumusest, missioonitundest (näiteks meditsiini- ja haridustöötajad), samuti paljude muude ühiskonnale vajalike ametite esindajad saavad aastaid naeruväärselt madalat palka ja on sunnitud (järgmiste) laste saamisest majanduslikel põhjustel loobuma. Samal ajal on LPK 2003 kohaselt üks riigi perepoliitika juhtpõhimõtteid: “riigi osaks on leevendada sotsiaalseid ja majanduslikke takistusi, mis sunnivad inimesi laste saamisest loobuma või laste sündi edasi lükkama”. Praegusest koalitsioonileppest ei selgu, kuidas (millal ja milliste abinõude süsteemiga) kavatseb valitsus seda põhimõtet järgida;
* uus perepoliitika propageerib ja soosib lapsega vaid üheks aastaks kojujäämist, samas kui psühholoogid ja kasvatusteadlased on üksmeelel selles, et mitte miski ei kompenseeri lapsele kolmel esimesel eluaastal tema enda vanema poolt pakutavat lähedus- ja turvatunnet. Veel enam! Sellest sõltub kogu inimese ülejäänud elu, tema toimetulek ja meelerahu. On selge, et paljusid naisi motiveerib pärast sünnitamist võimalikult varakult tööle naasma vajadus teenida palka, säilitada kvalifikatsioon või osaleda ühiskonnaelus. Töö- ja pereelu ühendamiseks oleks vaja luua võimalikult head tingimused, ent laste harmoonilise arengu huvides ei peaks riik tugevate materiaalsete mõjutustega stimuleerima emade massilist tööleminekut 1-aastaste laste kõrvalt. On ju lõppeesmärgiks lisaks laste arvu suurendamisele siiski ka võimalikult kvaliteetne ja konkurentsivõimeline järelpõlv;
* lapse 1-aastaseks saamiseni makstav vanemapalk ei paranda vähimalgi määral nende perede olukorda, kus emad või isad kasvatavad kodus üle-1-aastaseid väikelapsi (ja kel võib lisaks olla ka suuremaid ja “kulukamaid” lapsi), olgugi et nende tehtav töö on riigi tuleviku seisukohast ülioluline ja tähendab pealegi riigile olulist kokkuhoidu lasteasutuste, ravikulude jms arvelt. Neis peredes peab ühe vanema palgast jätkuma mitte ühe aasta, vaid mitme aasta jooksul 5, 6 või rohkema pereliikme ülalpidamiseks.
Kõike ülaltoodut arvestades leiame, et on võrdlemisi lühinägelik asetada lähiaastate perepoliitikas põhirõhk uute laste (seejuures eelkõige esimese ja teise lapse) sündimise jõulisele stimuleerimisele üheaastase sissetulekukompensatsiooni abil, ignoreerides täielikult lastega perede praegust olukorda ning jättes nii olemasolevate kui ka sündivate laste edasise ülalpidamise endiselt vaid perede endi mureks. Sisuliselt tähendab see selget signaali, et riigipoolset tuntavat tuge ei maksa oodata, ja suur enamus peredest jätab ka edaspidi kolmanda või järgmise lapse muretsemata: iga uue lapse sünd toob kaasa suure elatustaseme languse ja olemasolevate laste elamistingimuste ja haridusvõimaluste halvenemise. Nii on lapsest meie ühiskonnas saanud otsekui luksusese, mida igaüks saab endale lubada vastavalt rahakoti paksusele.
Kui tahame väärika rahvusena edasi elada ja saavutada iibes tegelikku läbimurret võimalikult kiiresti, tuleb paralleelselt sünnitanute tõhusa lühiajalise toetamisega hakata väärtustama ja tuntavalt toetama olemasolevaid lapsi. See annaks ühelt poolt vanematele järgmiste laste muretsemiseks vajaliku kindlustunde. Teisalt aga sõltub praeguste laste lapsepõlve kvaliteedist kogu ühiskonna kvaliteet 20 aasta pärast: vaesuses kasvavatel lastel ei ole võimalust oma sünnipäraseid eeldusi realiseerida.
Käes on aeg prioriteedid ümber hinnata ja otsustada, kas saame ikka endale lubada näiteks kulukat (ja suurematele peredele vähe rahalist võitu andvat) tulumaksureformi, kui muud, riigi tuleviku seisukohast palju põletavamad probleemid on lahendamata. Samuti on aeg murda poliitikute ja ka reakodanike seas üsnagi sügavalt juurdunud väärarusaam, nagu oleks toetuste (sealhulgas peretoetuste) maksmine ja saamine midagi taunitavat, mida tuleks andjal võimalikult piirata ja saajal häbeneda. Kiirelt kahaneva rahvaarvu ja vananeva rahvastikuga riigis, mis pealegi on kuulutanud iibe tõstmise oma tähtsaimaks ülesandeks, peaks lastega perede tõhus toetamine olema sama enesestmõistetav nagu pensionide maksmine. Ei saa ju eeldada, et pole mingit vahet, kas sama sissetuleku juures on tarvis üleval pidada 1 või 5-6 pereliiget!
Just siin peaks sündima ühiskondlik kokkulepe: Eesti prioriteediks number 1 peavad saama lapsed kui riigi rahvuslik-kultuurilise ja majandusliku jätkusuutlikkuse peamine tagatis! Selleks on vaja muuta ennekõike väärtushinnanguid ühiskonna kõigil tasanditel:
* üksikisiku tasandil — lapsed on suurem väärtus kui mis tahes materiaalne hüve ning lasterikas perekond pole veider ega asotsiaalne, vaid õnnelik ja eriliselt tubli!;
* omavalitsuste tasandil — lapsesõbraliku elukeskkonna loomiseks tehtavad kulutused on piirkonna turvalisuse ja arengu tagatiseks;
* ja riiklikul tasandil — lastega perede toetamine ei ole toimetulematuse soosimine ega riigi raha kulutamine, vaid investeering tulevikku!
Et kõrvaldada takistused, mis sunnivad laste saamisest loobuma või laste sündimist edasi lükkama, ning anda lastega peredele kindlustunne tulevikuks, oleks vaja:
* kompenseerida peredele võimalikult suurel määral iga lapse lisandumisega kaasnev elatustaseme langus, tõstes oluliselt ning laste arvu järgi progresseeruvalt lastetoetusi, suurendades mitmesuguseid muid lastega peredele ette nähtud soodustusi (koolitoidust tasuta huvialaringideni); siduda toetuste suurus elukalliduse näitajatega;
* lähtuda lapsega kodus olevale vanemale vanemapalga maksmisel solidaarsusprintsiibist, võttes arvesse ka laste arvu peres; pikendada vanemapalga maksmise perioodi ning laiendada vanemapalga kontseptsiooni nii, et sellest oleks kasu ka peredel, kus ema või isa kasvatab kodus lasteaiaealist last, ja ka lasterikastel peredel, kus kasvab 5 või enam alaealist last olenemata vanusest.
Tähtis on mõista, et sündimuse kasvu ja riigi harmoonilist tulevikku ei taga ükski kuitahes tõhus meede eraldivõetuna. Murrangu võime saavutada vaid kompleksse, teaduspõhise ja tulevikku suunatud, poliitilistest tõmbetuultest sõltumatu ning kogu rahvast siduva pere- ja hariduspoliitika rakendamisega. Selline poliitika peaks väljenduma lapsesõbralikus elukeskkonnas, riigi ja omavalitsuste panuses lastega perede eluasemeprobleemide lahendamisse, lapsevanemate töö- ja pereelu ühitamise paindlikes võimalustes, vanemate kindlustundes, et võimetekohane haridus, huviharidus jne ei jää nende lastele materiaalsetel põhjustel kättesaamatuks, laste kasvatamisega antavat tulevikupanust arvestavas pensionisüsteemis, tõhusas toes erivajadustega lapsi kasvatavatele peredele, vanemliku hoolitsuseta jäänud laste järjeleaitamises ja veel paljus muus. Ja kõike seda mitte üksnes poliitikadokumentides, vaid tegelikkuses.
Anname endale aru, et see kõik nõuab väga palju raha. Aga ka kaalul on väga palju — ei rohkem ega vähem kui Eesti riigi ja rahva tulevik. Tänastest otsustest sõltub, milline on Eesti majanduse olukord ja kui turvaline on meil kõigil elada 20 aasta pärast, kui palju on siis töökaid, enesega hästi hakkama saavaid kodanikke.
Osaline taganemine koalitsioonileppes kokku lepitust nõuab riigimehelikku tarkust, julgust ja enesekindlust. Aga see on ainus võimalus taastada tuhandete Eesti perede kõikumalöönud usaldus poliitikute vastu ja riigi kui institutsiooni vastu. Kindlasti ei soovi me, et seda pöördumist seostataks tänaste opositsiooniparteide või mis tahes muu parteiga ning käsitataks vaid valitseva koalitsiooni kriitikana. Kuna perede praeguse olukorra ning ka koalitsiooni perepoliitiliste otsuste juured ulatuvad eelmiste valitsuste aegadesse, on meie pöördumine suunatud palju üldisemalt kõigile Eesti riigi juhtidele, poliitikutele ja avalikkusele.
Kutsume kõiki selgeltmõtlevaid ja Eesti tuleviku pärast muret tundvaid organisatsioone ja üksikisikuid käesoleva pöördumisega ühinema.
Kui jagate meie seisukohti ja soovite pöördumisega ühineda, palume anda sellest teada meie aadressil www.zone.ee/eleliikumine.
