Lääne ühiskonnast ja religioossest praktikast
Üleüldse leidsin Lääne ühiskonnas nii mõndagi muljet avaldavat. Iseäranis imetlen sealset energilisust, loovust ja teadmistejanu. Teisest küljest tekitavad mitmed jooned läänelikus eluviisis mulle meelehärmi. Üks asi, mida olen tähele pannud, on kalduvus mõelda "must või valge" ja "kas üks või teine" kategooriates, eirates selliseid tõsiasju nagu vastastikune sõltuvus ja suhtelisus. Kiputakse silmist laskma halle piirkondi, mis eksisteerivad paratamatult nende kahe seisukoha vahel.
Teine tähelepanek on see, et Läänes on palju inimesi, kes elavad väga mõnusasti suurlinnades, kuid on laiadest inimhulkadest praktiliselt eraldatud. Leian, et see on väga kummaline - sellise materiaalse heaolu tingimustes, naabriteks tuhanded õed-vennad, ilmutavad nii paljud inimesed tõelisi tundeid üksnes oma kasside ja koerte vastu. Arvan, et see viitab vaimsete väärtuste puudumisele. Ühe osa probleemist moodustab vahest tihe konkurents nendes riikides, mis põhjustab hirmu ja sügavat kindlusetusetunnet.
Minu jaoks sümboliseerib säärast võõrandumistunnet miski, mida nägin kord ühe väga rikka mehe kodus, kelle külaliseks ma ühel välisreisil olin. Tegemist oli väga suure eramajaga, mis oli nähtavasti spetsiaalselt ülimugavaks kujundatud ja kõikvõimalike riistapuudega sisustatud. Kui ma läksin vannituppa, torkas mulle kohe silma kaks suurt tabletipurki kraanikausi kohal riiulil. Ühes olid rahustid, teises unerohutabletid. See oli ka tõendiks, et materiaalne õitseng üksi ei suuda pakkuda kestvat õnne.
/-/Üks tähtsaid aspekte minu igapäevastes harjutustes on surmakujutelm. Minu meelest on kaks asja, mida saab elu jooksul surma suhtes teha. Te kas eelistate seda ignoreerida, millisel juhul teil võib õnnestuda vastav mõte piiratud ajaks minema peletada; või siis võite oma surma faktile näkku vaadata ja seda analüüsida ning püüda nõnda kannatusi, mida see paratamatult kaasa toob, miinimumini viia. Kummalgi viisil ei saa seda siiski päriselt ületada. Kuid budistina pean ma surma normaalseks eluprotsessiks, lepin selle kui tõsiasjaga, mis peab toimuma, kuni ma veel sansaaras olen.
Teades, et ma surmast ei pääse, ei näe ma põhjust, miks sellega oma pead vaevata. Olen arvamusel, et surm on umbes nagu riiete vahetamine, kui vanad on katki kulunud. See pole iseenesest mingi lõpp. Ometi on surm etteaimamatu -keegi ei tea, millal ja kuidassee aset leiab. Seepärast on mõistlik võtta tarvitusele teatavad ettevaatusabinõud, enne kui see toimub.
Budistina usun ka, et surmakogemus ise on väga oluline. Just siis võivadki tekkida kõige sügavamad ja kasulikumad elamused. Seepärast lahkuvad paljud vaimsed õpetajad maisest eksistentsist (see tähendab surevad) mõtluses viibimise ajal. Säärastel juhtudel on tihtipeale nii, et nende keha hakkab lagunema alles hulk aega pärast kliinilist surma.
