Kunstiharidus on kunstist lootusetult maas
ANNELI KÖSTER, kunstiõpetuse ainekavade töörühma juht: „Ühe kunstitunniga nädalas ei õpeta me kedagi perfektselt joonistama, maalima või voolima, küll aga saame tekitada huvi. Kunstihariduse roll on isu äratamine, kunsti mõistmise toetamine ja võrgustikust kõikvõimalike seoste väljatoomine, et noored inimesed kasvaksid aktuaalsesse kunstivälja loomulikult sisse.”
Paljud on väitnud, et kaasaegne kunst jääb neile kaugeks ja võõraks.
AK: „Kaasaegne kunst võib olla tõsine ja ebamugav. Ta näitab meid peeglist ja tõstatab küsimusi. Sageli ei viitsi me pingutada, ei soovi kogeda seda kognitiivset kõdi, mille pakkumine on kaasaegse kunsti jaoks tunduvalt olulisem lõõgastuse, naudingu, positiivse emotsiooni pakkumisest.
Kaasaegse kunsti jaoks on oluline sõnum, ja paremat osa kaasaegsest kunstist iseloomustab kommunikatiivsus. Kunst tahab publikuga suhelda, aga publik tihtipeale mitte, sest tal puudub ettevalmistus ja julgus astuda vestlusesse teemal, millest ta midagi ei tea. Et oma enesehinnangut mitte ohtu seada, hakatakse end kaitsma, lüüakse pea kuklasse ja öeldakse, et see on jama, see pole mingi kunst. Selline hoiak tuleb suuresti just kommunikatsiooniprobleemist.
Heast teosest on võimalik aru saada eri tasemel. Mida rohkem on taustateadmisi ja mida rohkem tasemeid keegi avastab, seda rohkem ta kogeb. Samas ei pruugi vaataja teost dekodeerides jõuda sama sõnumini, mida kunstnik luues mõtles.
See ei tarvitse tähendada, et vaataja on rumal ega saa aru. Teinekord ei jõua sõnum kohale, sest on kehvasti kodeeritud. Inimene vihastab kunstniku peale, et see veiderdab ja paneb ta lolli olukorda, ja siin lahtimõtestamine lõpeb. Tekib vastuseis ja ei mõeldagi edasi. See protsess on alati kahepoolne. Tegelikult on vaataja see, kes loob teosele tähenduse. Tähendus sünnib kogemise ja interaktsiooni käigus. Kui teosele loob tähenduse spetsialist ehk ekspert, siis võib teos osutuda mitte ainult tähendusrikkaks, vaid ka tähtsaks ning pääseda kunstilukku. Seda, mis meie ajast ajaproovile vastu peab, me veel ei tea.
Tihtipeale meenutab hea kaasaegne kunst sotsiaalteaduslikku uurimistööd, kunsti tunnused võivad olla teisejärgulised. Kunst on muutunud interdistsiplinaarseks, hõlmates paljusid alasid. See ongi põhjus, miks oleme uues õppekavas pööranud just neile seostele rohkem tähelepanu.”
See nõuab kunstiõpetajalt varasemast hoopis teistsugust ettevalmistust?
AK: „Suur töö, mis meil lähiaastatel ees seisab, ongi õpetajate täienduskoolitus. Kõige tähtsam pole see, et leitakse head koolitajad ja raha kursuste läbiviimiseks, vaid et õpetajad tahaksid koolitusele tulla ja õppida. Eesti üldhariduskoolide eri astmetel õpetab kunstiõpetust üle 1400 inimese, kellest vaid napil 400-l on mingisugunegi kunstialane ettevalmistus. Algkoolis annabki kõiki aineid peamiselt klassiõpetaja, põhikooli lõpus ja gümnaasiumis õpetavad kunsti teised aineõpetajad sageli sellepärast, et nad oma normkoormuse kätte saaksid.
Nüüd asi muutub, ja tuleb tunnistada, et erialast ettevalmistust omamata ja ennast pidevalt täiendamata x-aine õpetaja uute ainekavade järgi enam kunsti õpetada ei oska. Enam ei ole võimalik Kangilaski väga head kunstiajaloo õpikut tunnis ette lugeda, nagu mitmes koolis tehakse, vaid õpetajal peab oma erialal olema väga hea ettevalmistus, lai silmaring, samuti julgus võtta risk, et ta tundi minnes täpselt ei tea, kuhu arutelu õpilastega viia võib.”
Kas õpetajad tulevad muutustega kaasa?
AK: „Oleneb õpetajast. Tean, et paljud õpetajad väidavad, et peavad nüüd hakkama tegema kordades rohkem tööd, et pole õpikuid ja töövihikuid, et kõike tuleb nullist alustada, aga usun, et see on inspireeriv. Alguses on raske, aga usun, et kui tulevad esimesed viljad, on see puhas rõõm.”
