Valimiseelne kultuuridebatt ETV-s 16. veebruaril oli aga suisa hämmastav – seal kultuurist kuigi palju ei räägitudki. Kõige silmapaistvam episood oli saatejuht Johannes Tralla ja poliitik Rein Langi sissejuhatav dialoog, mis on väärt, et see ka kirjasõnasse vormida.

Tegevuskoht ETV stuudio, aeg umbes kell kümme õhtul.
TRALLA: Rein Lang, teile on mul väga lihtne küsimus: kuhu jäi kultuuriminister Laine Jänes? Kas tõepoolest noolite uut portfelli?
LANG (on kergelt segaduses, naerab): Laine Jänes teeb kindlasti praegu tööd kuskil, aga…
TRALLA: Teie saite tulla siia meiega lõbutsema?
LANG: Nojah, eks ta, jah, kui te seda just nii võtate, siis miks mitte…
TRALLA: Aga miks ei ole Laine Jänes siin stuudios, võiks olla poliitiku oluline töö ka selgitada kultuuripoliitilisi eesmärke?
LANG: No ma saan aru, et saate pealkiri on haridus, kultuur ja integratsioon, ja ma olen üks vastavate peatükkide kokkupanijatest, kes seda Reformierakonna programmi tegi, nii et arvan, et suudan Lainet vääriliselt esindada.

Annab jumal ameti...

Et saates polnud Laine Jänest, oli vaid osa „hädast”: tegelikult polnud saates ju ühtegi kultuuri eeskõnelejat. Enamik erakondi oli saatnud sinna oma hariduspoliitika asjatundja, neist esinduslikumad Tõnis Lukas, Peeter Kreitzberg ja Mailis Reps. Kuid mis põhjusel pole kultuur (poliitikuile?) tähtis ja miks sellest pole vaja rääkida? Põhjus näib olevat paljuski selles, et erakondades ja poliitikas lihtsalt pole kultuuriinimesi, samas kui need vähesed, kes on, on liialt etableerunud ja eelistavad poliitiku eluga kaasnevat heaolu lootusetule sõjale kultuuri eest.

Valimistulemustele silma vaadates ei ole ilmselt lootustki, et kultuuriministriks saab mõni kultuuriinimene, saati veel silmapaistev. Tralla repliik osutab vägagi täpselt suhtumisele, kus ministriportfell on muutunud poliitiku poolt „noolitavaks” hüveks. Mõistagi on igal poliitikul oma eriala ja sellest lähtuvad eelistused, kuid üldjuhul tähendab poliitikuks olemine seda, et pead olema valmis vastu võtma ja juhtima mis tahes ministeeriumi. Ehk kui erakond nii soovib (ja kui portfellide jagamisel just nii välja kukub), saab endisest välis- ja justiitsministrist kultuuriminister või kultuuriministrist välisminister. Annab jumal ameti, annab ka mõistuse.

Kuid see, mida loomeinimesed (laiemalt kõik need, kelle jaoks kultuur ja kultuurimälu on tähtis) oma ministrilt enim ootavad, on võime neid mõista ja oskus suhelda spetsiifiliselt just nendega. Hästi selgeks õpitud poliitiline retoorika (sh fiskaalpoliitiline) siin paraku ei aita. Ei saa tulla justiits- või kaitseministeeriumist ja hakata juhtima kultuuri. Mul on tunne, et kultuuriinimeste mõistmiseks peab ise olema üks nende hulgast, ning mitte ainult vormilt ja paberite järgi, vaid ka hingelt. Praegu ma sellist inimest tulemas ei näe. Võimalus, et ministriks kutsutakse keegi, kes ei kuulu koalitsioonierakonda, pole kuigi tõenäoline, sest niisugust ministrit ei saa erakond juhtida.

Kui muusika vaikib, haara koht


Tajun praeguses ajas teatud hämmingut nii kultuuriinimeste kui ka poliitikute endi poolt: kuidas see ikkagi niiviisi juhtus, et majanduskriisi ja oma isikliku karjääriga suhteliselt edukalt toime tulnud kabinetis osutus kõige nõrgemaks lüliks just kultuur? Võib-olla vastab sellele küsimusele kõige paremini teater NO99 lavastus „Kuidas seletada pilte surnud jänesele”: see näib ütlevat, et minister lihtsalt ei mõistnud kultuuri. 


Paraku ei ole seda mõistmist poliitikute hulgas ka praegu näha. Korratakse nagu nõiasõnu, et kultuuri edendamine on seotud majanduse arenguga. See on tõsi, kuid vaid poolest saadik. Teine pool tõest ütleb, et loomeinimesed teevad oma tööd ka siis, kui raha on vähe. Teevad seda ka suisa rahata. Siin toimib mingi teine mehhanism, midagi, mida ei saa sõnadega seletada. Seda tuleb lihtsalt mõista, siis ehk ei ole välistatud õnnestumine ka kultuuriministrina. 


On vägagi huvitav näha, kes käimasolevas „portfellide noolimise mängus” sedakorda võitjaiks osutuvad. See meenutab natuke ringmängu toolidega: kuni muusika kõlab (koalitsioonikõnelused käivad), käiakse ümber toolide ringi. Kui muusika jääb vait, tuleb endale kiiresti koht haarata. Kuna neid kõigile ei jagu, tuleb oma tagumik sättida käbedalt esimesele ettejuhtuvale, võib-olla konkurenti veidi kõrvalegi nügides. Ma ei tea, aga kuidagi naljakas tunne on.