Külli-Riin Tigasson: Vanurite väärkohtlemine probleemiks ka Eestis
Vanurite väärkohtlemisega võitlev Saksa mittetulundusühing DHGS väidab agentuuri France Presse teatel, et viletsa hoolduse tõttu sureb Saksamaal aastas 10 000 vanurit, ning et 85 protsenti hooldekodudes olevaist vanureist on alatoidetud. Asja näib väga tõsiselt võtvat ka Euroopa Nõukogu inimõiguste komissar Alvaro Gil-Robles. Ta on nimetanud Euroopa üheksa miljoni hooldust vajava vanuri situatsiooni jõledaks ning lubanud vanurite väärkohtlemisele lõpu tegemise muuta üheks oma prioriteediks.
Eesti Gerontoloogia ja Geriaatria Assotsiatsiooni aseesimees Kai Saks ütles, et vanurite väärkohtlemist on Eestis — erinevalt laste väärkohtlemisest — seni veel vähe uuritud, kuid vestlustes perearstidega on temagi kuulnud õõva tekitavaid lugusid. “Üks perearst oli väga õnnetu, ühe vanema patsiendi oli tema poeg pannud lukustatud tuppa, mõnikord käis teda vaatamas, mõni päev mitte, arst viis talle süüa,” meenutas Saks. Teise tüüpilise näitena tõi Saks selle, kui joomaharjumustega lapsed vanemailt nende pensioni ära võtavad.
Seda, kas Eestis on levinud ka Euroopa Nõukogu poolt taunitud vanuritele vägisi unerohtude andmine, et nad vaikselt ja vagusi püsiksid, pole Saksa sõnul samuti Eestis uuritud. “Ma ei taha kellelegi näpuga näidata,” ütles ta.
Saks märkis, et vanurite seas läbi viidud uuringu kohaselt kannatab 40 protsenti eakatest depressiivsete sümptomite all, seda on üle kahe korra rohkem kui Lääne-ja Põhja-Euroopa eakaaslaste seas keskmiselt. Ka enesetapud on Saksa sõnul vanainimeste seas sagedasemad kui ametlik statistika seda näitab. “Sageli ei lähe vanurite enesetapud statistikasse kirja, sest neid ei uurita piisavalt, näiteks laste perel on nii häbi, et nad ei anna infot, vanainimesed teevad enesetappe sageli ka passiivselt, näiteks näljutavad end surnuks,” rääkis Saks.
Saks lisas, et paljud meedikud ei oska dementsete inimestega suhelda, pannes dementsusest tingitud häired pahatahtlikkuse ja kiuslikkuse arvele.
Saksa sõnul on Eestis teravaks probleemiks ka see, et siinsest pea 300 tuhandest pensionärist vajaks viis tuhat igapäevast kodust põetust, 15 tuhat vajaks põetust iga paari-kolme päeva tagant, kuid vastav süsteem on veel täiesti välja arendamata, koostamisel on küll sellekohane arengukava. Seni lasub vanurite põetus valdavalt nende lähedaste õlgadel.
Sotsiaalministeeriumi asekantsler Riho Rahuoja, kes on ühtlasi ka vanuripoliitika töörühma juht, kinnitas samas, et Eesti on teinud suuri edusamme vanurite avahoolduse osas ehk siis selles küsimuses, mis puudutab vanurite aitamist näiteks arvete tasumisel ja poeskäimisel. Sellist teenust saab Rahuoja andmetel 6000 vanurit. Hooldajast pole aga kuigivõrd kasu siis, kui vanurit on vaja süstida või muid meditsiinilisi protseduure läbi viia. Selle töö peaksid ära tegema põetajad, keda aga, nagu öeldud, samahästi kui pole.
Rahuoja sõnul Euroopa Liiduga liitumine Eesti vanuripoliitikasse märkimisväärseid muutusi ei too, vähemalt praeguse seisuga mitte. Kuid siiski — Euroopa Nõukogu äsjane raport kutsus Euroopa Liitu üles ühiste regulatsioonide kehtestamiseks, mis seaks miinimumstandardid vanurite inimõigustele hooldekodudes, mis praegu riivatud olevat.
Möödunud nädalal Tallinnas toimunud pensionäride miitingu üks eestvedajaid Aigar Trossek, endine haridusametnik, ütles aga, et euroopalikud jutud vanurite hingelistest kannatustest hooldekodudes tunduvad praegu Eestis veel kohatud, sest esikohal on siiski materiaalsed probleemid — keskmine pension on ju kõigest 1552 krooni. Trossek lisas, et tema ei usu sotsiaalministri juttu, et pensonitõusuks napib raha. “Tuleb priiskamine ära lõpetada,” ütles ta.
Trossek meenutas veel pensionäride ähvardust, et kui valitsus pensioneid ei tõsta, võivad nad blokeerida Tallinnas liikluse. Ja — nagu Euroopa inimõiguslased — väitis ka Trossek, et pensionärid tunnevad end tõesti sotsiaalselt tõrjutud rühmana.
