Kuldsuu kuues saade
Õndsad on seega need, kes uskusid, et meie kohalikes telesaadetes käib asi teisiti, kui mujal maailmas — üks ilge bitch või torisev habemik peab seal alati leiduma, et vett sogaseks ajada. Järele jäänud kaheksa kuldsuud olid sellest juba ammu aru saanud ning ega nad võtnudki Volgi torisemisi enam eriti tõsiselt. Kui aga keegi televaatajaist arvas, et žürii esimehe äkiliselt muutunud imidž on sõltuvuses hindamiskriteeriumitega, siis… ühes korralikus kodus peaks mõni ämber ikka leiduma.
Paraku ei tea meist veel mitte keegi, kes saab aasta Kuldsuuks. Võite lahkelt pakkuda — žürii teie arvamusega nagunii ei arvesta! Seda valikut ei suuda neile keegi ette kirjutada, sest juba praegu kisub arutluste käigus omavahel sõnasõjaks.
Niisiis: võistlejad viidi Almer Jansu tantsustuudiosse, kus nad riputati maa ja taeva vahele. Kas te olete midagi kuulnud grossingust? Mõned kuldsuud küll olid, kuid omal nahal polnud seda keegi proovinud… See Eestimaal välja mõeldud asi pidavat kiirendama rakkude ainevahetust. Ja oh imet… vähemalt ajurakud hakkasidki intensiivsemalt tööle. Kõik võistlejad suutsid pärast kahe jalaga maa peale laskumist oma anekdoote illustreerida ilmekate žestidega. Lendamine võib teha vabaks ka ilma endale puru ninna toppimata. Minge Jansu juurde ja proovige!
See, et üks võistlejaist pidi taas lahkuma, on kahjuks paratamatus. Ent juba ammu ei ole meie saatest väljalangemine häbiasi. Häbi oleks see, kui saate võidaksid kolm paksu sakslast. Muuseas — tegu ei ole mitte anekdootide, vaid nende rääkijate võistlusega. Selleks, et tulemus saaks parem, laske tulla oma naljadel — äkki on kuldsuudel sellest abi!?