Kuido Merits: Türgi vaikiv vastupanu
Meeleavaldused Türgis jätkuvad, inimesed seisavad kasvõi vaikuses ning politsei kasutab nende vastu endiselt karme meetodeid. Hiljuti suleti Istanbuli Taksimi väljak liiklusele ja jalakäijatele ning demonstrantide minema ajamiseks kasutati pisargaasi lisandiga veekahureid, mis tekitavad ülitugevat nahaärritust.
Kohale toodi politseijõudusid üle kogu riigi, nende hulgas sandarmeid (maapiirkondade ajateenijatest politseinikud). Politseil õnnestuski protestijad Gezi pargist laiali ajada, mispeale pargi kõrval seisatus artist ja vasak-kemalist Erdem Gunduz. Ta olevat lubanud seal kuu aja jooksul iga päev lihtsalt tundide viisi seista.
Temaga ühinesid tasahilju teised möödujad, kuni lõpuks kogunes neid vaikivaid seisjaid sadu. Politsei viis paljud neist igaks juhuks arestikambrisse. Ankaras hakkas mõni tund pärast "seisva mehe" uudise levimist keskväljakul seisma keskealine naine. Ümberkaudsed politseinikud ei teadnud, mida teha. Kuidas peatada kedagi, kes on juba peatunud?
Naine valis seismiseks koha, kus politsei tappis 20-aastane meeleavaldaja Ethem Sarisülüki ja peagi seisid seal juba sajad inimesed. Midagi sarnast juhtus ka Izmiris - teisisõnu on asja alustanud Erdem Gunduz juba legend ning tema liikumatu protest on elustanud türklaste vägivallatut vastupanu.
Selle nädala algusest pärinevas Helsingin Sanomate juhtkirjas "Erdogan elustab tumedaid traditsioone" arvatakse järgmist: "Vastutus rahvarahutuste vallapääsemise ja politseivägivalla pärast lasub ennekõike Erdoganil. Ta on läinud kodanikuõiguste vägivaldse mahasurumisega sedavõrd kaugele, et vastureaktsioon sellele võib olla oodatust palju tugevam." Kuna Türgi võimud on valinud vägivalla tee, on see konsolideerinud linnaelanikkonda veelgi enam toetama valitsusvastaseid meeleavaldusi. Oma toetust sellele näitasid ka ametiühingud, mis korraldasid üleriigilise streigi.
Juunikuu „Diplomaatias“ küsib Hannes Hanso, Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur, kas Türgi pole mitte muundumas mõõdukalt euroopalike sugemetega riigist hoopis Lähi-Ida riigiks. On ju Türgi end oma lõunapiiril Süüriaga nö nurka mänginud ning pole suutnud otsustavalt sealsetesse sündmustesse sekkuda.
Mida on kõige selle keskel teinud Türgi valitsus? Ilmselt valitseb seal peataolek, isegi paanika. Peaminister Recep Tayyip Erdoğan ütles mõne päeva eest Istanbulis oma tuhandetele toetajatele, et “korra taastamine linnas on tema kohus peaministrina”. Lisaks hoiatas Türgi valitsus, et võib valitsusvastaste meeleavalduste mahasurumiseks tuua tänavatele sõjaväe.
Selle taustal on kummaline, et Türgi sõjavägi, mis on läbi aegade olnud väga olulisel kohal, on seni kriisist kõrvale jäänud. Ometi on militaarsed jõud riigis poliitilise kriisi lahendamisel osalenud neljal korral, korraldades ebasoovitava valitsuse mahavõtmiseks ja sekularismi kaitseks riigipöördeid aastatel 1960, 1971, 1980 ja 1997.
Viimati sekkus armee poliitikasse aastal 2007, kuid kolm aastat hiljem arreteeris Erdogan valitsuse kukutamise vandenõus osalemise tõttu rea mereväe ja lennuväe ülemaid ning teisi kõrgeid sõjaväelasi.
Kui Erdogan tõepoolest sõjaväe välja tooks, tähendaks see konflikti eskaleerumist. Seega on peaminister ilmselt otsustanud, et erinevalt oma eelkäijaist, saab ta hakkama politseijõududega, kes kasutasid sõjaväe abi. Siiski on kriis, mis oleks olnud demokraatlikul viisil suhteliselt kergesti lahendatav, pöördunud valituse sõjaks vähimagi opositsioonilise liikumise vastu.
Taksimi Platform, mis on üks peamistest protesteerijate ühendustest, otsustas hiljuti tänavatel tegutsemisega aja maha võtta, jätta parki alles vaid üks sümboolne telk ja otsida teisi teid poliitilisteks väljaastumisteks. Ega siis keegi ei soovi lõputuid kokkupõrkeid. Isegi Erdogan näitas lõpuks teatud kompromissivalmidust, soostudes üle vaatama Taksimi väljaku ehitusplaani.
Ootamatult valas õli tulle ei keegi muu kui Türgi eurominister Egemen Bağış, kes süüdistas BBCd ja CNNi, mis tegevat reportaažidega „suure vea“, rikkudes sellega Türgi rahu. Veel enam, Bağışe sõnul käsitlevat nüüdsest valitsus kõiki, kes jäävad parki, terroristiku organisatsiooni liikmetena. Pärast ministri sellist avaldust ei ole rahu oodata, samuti ei ole Bağışel eriti mõtet Euroopas niipea kellegagi kohtuda.
Türgis toimunu kohta on sõna võtnud USA riigisekretär John Kerry, Saksamaa kantsler Angela Merkel, välisminister Guido Westerwelle, tema Rootsi kolleeg Carl Bildt ja paljud teised. Eestis ei ületa seal toimuv eriti uudisekünnist, arvamust sel teemal peaaegu ei avaldata ja seda ka opositsiooni poolt mitte.
Välisminister Urmas Paet osales 11. juunil Tallinna lennujaamas Türgi rahvusliku lennukompanii Turkish Airlines’i Tallinna-Istanbuli lennuliini avamisel ja teatas, et väga laia liinivõrguga lennufirma tulemine Eestisse avardab oluliselt Eesti inimeste reisimisvõimalusi. Väga õige, soovin isegi sõita sobival võimalusel Istanbuli. Paraku ei selgu pressiteatest, kas Paet lennukile istus ja Türki sõitis, kellega kohtus või mida ütles...
Muide, Youtube´is on Rebel K nime all lugu „Enjoy the tear gas“ (“Naudi pisargaasi“), mis on Depeche Mode´i kaver. Kas postitaja oli türklane või brasiillane, ei teagi. Brasiilia on aga oluline, sest Türgi sündmused mõjutasid ka seda riiki, mis seisab kahe rahvusvahelise suurürituse lävel – 2014. aastal toimuvad seal maailmakarikavõistlused jalgpallis ja olümpiamängud on kavas aastal 2016. Praegu on Brasiilias tänavatel miljon inimest, kes väljendavad solidaarsust türklastega ja protesteerivad kõige vale ning halva vastu omal maal.
