Olukorras, kus pool Ukrainast on revolutsioonist haaratud ja rahutused on jõudnud ka riigi idaossa, on huvitav jälgida rahvusvahelise üldsuse reaktsioone. Kahtlemata on Läänel moraalne kohustus toetada ukrainlasi, kes on demokraatlikult meelestatud ja hoiavad Euroopa poole. Aga nagu konfliktsituatsioonides tavaks on saanud, on Euroopa Liidu liikmeriigid erinevatel seisukohtadel ja nii ongi EL saatnud Ukrainale üsnagi segaseid sõnumeid.

Euroopa Komisjoni president Barroso ütles president Janukovitšile telefoni teel, et kui asjad ei pöördu tagasi normaalsuse poole, siis riskib too ELi sanktsioonidega ja „võimalike tagajärgedega kahepoolsetes suhetes". Tõenäoliselt on sanktsioonid suunatud võimul olevate Ukraina poliitikute vastu.

Ka Valge Maja teatas, et edasisel verevalamisel oleks halb mõju Ukraina suhetele Ühendriikidega. Peaaegu tähelepanuta on jäänud USA viisakeeld paarikümnele Ukraina poliitikule ja tippametnikule. Muus osas aga tundub, et ameeriklased ei kavatse Ukrainas toimuvasse väga sekkuda.

Merkel, Paet ja Ilves

Poola, Leedu ja Rootsi on kutsunud üles Ukraina suhtes sanktsioone kehtestama. Enamik ELi liikmeriike järgib aga Saksamaa hoiakut, mille kohaselt peab ELi diplomaatia keskenduma verevalamise lõpetamisele. Seda liini järgib ka Eesti - nii president Ilves kui ka välisminister Paet on teinud Angela Merkeliga peaaegu äravahetamiseni sarnaseid avaldusi.

22. jaanuaril teatas Paet, et „Ukraina valitsus peab võtma poliitilise vastutuse ja alustama koheselt kõigi osapoolte vahelist kõrgetasemelist poliitilist dialoogi tekkinud kriisist väljumiseks". Pärast seda on aga valitsenud vaikus. Hoopis kaitseminister Reinsalu ütles välja, et Euroopa peab reageerima Ukraina olukorrale resoluutselt ja kaaluma sanktsioone vägivallas süüdi olevate inimeste suhtes. Marko Mihkelson käis Kiievis kohal ja valmistab ette Riigikogu Ukraina teemalist avaldust.

Kui Ilves ütles Davosis, et Ukraina kauaaegsed sõbrad tunnevad ennast petetuna, siis kas ei võiks Eesti liidrid aktiivsemalt panustada, et meie suur sõber Ukraina saaks järje peale ning asuks tõeliselt demokraatliku riigina Euroopa poolele?

Eesti ja Ukraina vahel on viimastel aastatel toimunud mitmeid kahepoolseid visiite. Alles eelmise aasta oktoobris oli Janukovitš Eestis ja jahvatas reformidest, mida tegelikult pole tehtud. Ansip või Ilves peaksid tegema tugeva avalduse või võtma toru ja ütlema Janukovitšile otse, et kas Viktor Fjodorovitš ei arva, et ta on käitunud väga valesti ja et tema aeg hakkab ümber saama.

25. jaanuaril väisas Kiievit Euroopa Komisjoni laienemisvolinik Stefan Füle, kes pärast kohtumist Janukovitšiga teatas, et arutati tervet rida samme, mis võiksid viia poliitiliste protsessideni eesmärgiga kriis lõpetada. Muidugi ei täpsustatud, millised need sammud võiksid olla.

Teisipäeval, 28. jaanuaril oli Kiievis ELi välisasjade kõrgeim esindaja Catherine Ashton, kelle jaoks see polnud lihtne visiit. Milline küll võis olla tema sõnum nii Janukovitšile kui ka opositsioonile? Seda olukorras, kus sündmused arenevad mitte päevade, vaid tundidega nagu tabavalt märkis Eesti suursaadik Kiievis.

Võimul püsimine või vanglatrellid

Janukovitš ei loobu võimust kohe kindlasti, tal terenduvad sel juhul silme ees vanglatrellid. Opositsiooni eesmärk on täielik võimuvahetus ja see on ka põhjus, miks Arseni Jatsenjuk ja Vitali Klõtsko ei võtnud vastu võimude pakutud ametikohti. Siiski jätsid nad läbirääkimistel otsad lahti, teatades, et nüüd esitavad tingimusi nemad.

Arvan, et EL peaks survestama Janukovitšit, et see kuulutaks kiiresti välja erakorralised presidendi- ja üldvalimised. Sellega peaks leppima ka opositsioon, sest päevapealt on Janukovitšit presidendipaleest vist võimatu lahti kangutada. Lastagu siis Janukovitšil samuti kandideerida, kuid enne seda tuleb tal vanglast välja lasta ei keegi muu kui Julia Tõmošenko.

Tõmošenko vabastamine on ka üks opositsiooni peamisi nõudmisi. Teades selle naise varasemat elukäiku, olen kindel, et esimese asjana pärast vabastamist sööstaks Tõmošenko barrikaadidele ja peagi oleks seal ka vaimustunud massid teda toetamas.

ELil on aeg hakata panustama eelkõige kahele peamisele opositsiooniliidrile, kellega Brüsselil oleks kindlasti palju mõistlikum asju ajada kui Moskva vahel pendeldava Janukovitšiga (marurahvusliku Svobodaga on asi keerulisem).

Muide, ei maksa arvata, et Venemaa laseks enda jaoks elutähtsas riigis sündmustel vabalt areneda ning seda hoolimata sellest, et praegu on tegutsetud peaaegu märkamatult. Putin ütles Brüsselis pärast tippkohtumist Euroopa Liidu juhtidega, et mida rohkem on Ukrainas vahendajaid, seda rohkem on seal probleeme ja kinnitas, et Venemaa ei kavatse sekkuda. Loodetavasti pole keegi nii naiivne, et seda uskuda. Küllap leiab Moskva vahendeid ja võimalusi, et katsuda Ukraina revolutsiooni tulemit mõjutada.