Kuido Merits: Diplomaat – sõnumitooja, salakuulaja või hoopis kirjanik?

 (20)
Kuido Merits: Diplomaat – sõnumitooja, salakuulaja või hoopis kirjanik?
Foto: erakogu

Diplomaat Kuido Merits pajatab KesKus'is oma kolleegidest - diplomaatidest, kelle hulgas on märkimisväärne arv kirjanikke ja kirjanduskalduvustega tegelasi.

Mineval sajandil – 90ndatel eriti – võis Eesti diplomaat endale lubada luksust olla „huvitav“, sest Eesti tuli lülitada „Maailma Skeemi“ ja selle nimel tohtis gloobust sodida, kikilipsuga edvistada, tantsu karata, iiri laule lõõritada ja nõnda edasi. Peaasi, et Eestit märgataks! Taaskord nooreks saanud riigile anti kõik andeks.

Ega siis Lennart Meri ja Toomas Hendrik Ilves polnud ainsad, kes lahedaid trikke tegid – värvikalt ja põnevalt toimetasid nooremadki: Indrek Tarand ja Jüri Luik, Tiit Matsulevitš ja Sven Jürgenson, Märt Piiskop ja Riho Laanemäe. Siinkohal pole aega neid lugusid pajatama hakata.

Seotud lood:

Järgnes evolutsioon, riik sai kõigisse struktuuridesse sisse ja pidi „normaalselt“ ja täiskasvanulikult käituma hakkama, diplomaadid – kui riigi bürokraatlikud esindajad – veel iseäranis. Esidiplomaadiks ehk presidendiks saanud Toomas Hendrikul polnud enam mõtet Lennarti laadi tempe korrata, ajad olid teised. Kuna asjad loksusid paika, siis polnud ka liigne aktiivsus enam vajalik.

Nagu sedastas Sir Humphrey Appleby: "The Foreign Office aren't there to do things. They're there to explain why things can't be done." Või kes see diplomaat või saadik üldse on? Levinum definitsioon pärineb teiselt söörilt – Henry Wotton´ilt (Inglise kuninga saadik 17. sajandil): “Saadik on aus mees, kes saadetakse valetama oma riigi heaks“.

Valetada või oma tõde esitada tuleb osata elegantselt ja argumenteeritult. Mäletan endist ülemust, kes omal ajal möönas, et jah, eks me peedistame küll oma venekeelseid muulasi. Aga tulgu mulle keegi seda Euroopast või Idast ütlema, ma „kotin“ ta kohe läbi!

Karjääridiplomaat kui balletitantsija

Kunagi legendaarsesse EÜE Euromaise rühma kuulunud suursaadik Sulev Kannike on öelnud, et „karjääridiplomaatia koos liikumisega astmelt astmele, rotatsioonide ja sagedaste positsioonivahetustega sarnanebki balletitantsija koolitusega."

Minu arust läheb diplomaadil vaja laiapõhjalist näitlejakoolitust, ehkki ta pääseb „lavale“ peamiselt teatud asukohamaa üritustel ja omas ringkonnas. Aga edevust juba jagub! Nii tavatses hiljuti lahkunud Soome diplomaat Max Jakobson 1960ndatel ÜRO juures saadikuna töötades lausuda, et tema saadikutest kolleegid paistavad silma oma „edevuse, kadeduse ja kahjurõõmu poolest“. (Minul jäi New Yorgis 21. sajandi algul asejuhina teenides analoogiline mulje).

Põhjamaade diplomaadid oma memuaarides tunnistanud, kuidas kolleegide vahel käis armutu võitlus paremate kohtade nimel. Ajaloolane Eero Medijainen toob oma raamatus „Saadiku saatus“ (1997) hulgaliselt näiteid Eesti diplomaatide vahelistest konfliktidest, pealekaebamistest ja „ärapanemistest“. Intriigide rohkus välisteenistuses on sarnane teatrimaailmale, kus näitleja peab – maksku, mis maksab – lavastajale meeldima, et häid rolle saada. Samamoodi peab tavadiplomaat pidevalt oma maine kallal töötama ja end lobima, et karjääriredelil kõrgemale tõusta. Muide, nõue: „laitmatu maine“ võib sisalduda ka ametijuhendis.

Tänased kirjanikud ja diplomaatia

Loe veel

Georg Meri on peetud 1930ndate aastate üheks andekamaks diplomaadiks. Saatuse tahtel kujundas ta endast ENSV-s šeikspiroloogi, tehes kahtlemata vägagi tänuväärset tööd. Mis ajendas aga Edgar Savisaart oma nõukogudehõngulisesse valitsusesse võtma Georg Meri poega Lennart Meri – „Hõbevalge“ autorit? Paremat polnud?

Savisaare üks tollaseid intervjueerijaid oli muide Toomas Hendrik Ilves Raadio Vaba Euroopast, kes nimetati Mart Laari valitsuse ajal ja president Meri poolt suursaadikuks USAs, Kanadas ja Mehhikos (1993). Sinnamaani oli Ilves pigem kultuuritegelane, poeet ja kriitik, kes toimetas 80ndatel Münchenis almanahhi Põrp! Aga hiljem polnud luuleande arendamiseks enam aega ja teistestki autoritest – Aino Lepik von Viren, Riina Kionka ja Mart Laanemäe – said pärastpoole suursaadikud.

Mihkel Mutt, sõjaväelase ja diplomaadi Victor Muti pojapoeg, sai välisminister Merilt 1990. aastal öise telefonikõne ja kutse tööle tulla. Mutt tahtis parajasti boheemlusest muutust ja läkski, käis Šefiga „missioonil“ üle lombi – vanema Bushi juures –, kuid ilmselt väsis ära ning asus mõtlema, mis formaadis kogetut kirja panna. 1994 ilmus viimaks groteskne „Rahvusvaheline mees“, üks tema paremaid asju, kindlasti olete lugenud.

Teine hea kirjanik, Tõnu Õnnepalu, avaldas välisministeeriumis töötamise ajal Emil Tode nime all oma kuulsa „Piiririigi“. Järgmises raamatus – „euroromaanis“ „Hind“ (1995) on juttu väikese naeruväärse riigi eriti naeruväärsest ministrist, õigemini naeruväärne on see, et ministril pole korteeži. Teda saadab Joonatan, naeruväärse ministeeriumi väike ametnik, keda piinab tüdimus ja äng. Õnnepalu pole teinud saladust sellest, et ministeeriumis töötades oli tal igav – küll mitte kogu aeg, aga oli palju selliseid hetki, kus tal polnud midagi teha.

“Munamägi kukil”

Nooreks ministriks saanud Jüri Luik kutsus peamajja endise bändimehe, hea ajakirjaniku ja värske karsklase Mart Helme, kes 1995 määrati suursaadikuks Venemaale. Mart Helme oligi esimene taasiseseisvumisaja saadik-diplomaat, kes rajas omale “ausamba eluaegu”, Moskvast naastes sattus ta ebasoosingusse, hakkas mõisnikuks ja kirjutas raamatu “Kremli tähtede all” (2002), kus kirjeldab ühtlasi avameelselt Vene diplomaatia tööstiili ja võimumänge. Järgnes Jaak Jõerüüt, kes on rollijaotust diplomaadi ja ühtlasi kirjanikuks olemise vahel kõige kavalamalt enda jaoks kohaldanud.

Jõerüüt, endine hipi, sai välismaalastega suhelda juba ENSV Kirjanike Liidu organisatsioonilise sekretärina ("Mr. Dikshit". Looming, 1979). Nõtke stiiliga mehe jaoks oli loomulik oma saadikukogemustest kirja panna „totaalselt isiklik“ „Diplomaat ja mälu" (memuaarid, 2004). Muuhulgas meenutab ta seal, kuidas saatkonna autojuht tõstis 1993. aastal Helsingis residentsi kööki mõned veinikastid ja portsu muid jooke: konjakit, viskit, džinni, likööri, šerrit, Camparit, viina, õlut, mahla... ja mõtles klišeelikult, et alles hiljaaegu oleks selline pudelite väljanäitus viinud rahu temalt ja ta sõpradeltki. Kusagil kirjeldab Jõerüüt veenvalt seda välismaal aja jooksul tekkivat kõikehõlmavat ja rusuvat koduigatsust. Sageli olnud aga vastutusest „nagu Munamägi kukil“.

Jõerüüdil pole kirjanikuna viga, kuid abikaasa Viivi Luik on kahtlematult kõvem, kasvõi oma „Seitsmenda rahukevadega“, ehkki tal välismaal elades pole enam midagi võrdväärset ilmunud.

Ka ulmekuningas on pärit välisministeeriumist

Diplomaadi rolli kandnud Tiit Aleksejev sai Pariisi-perioodist ainest kirjutada oma esimene romaan „Valge kuningriik“ (2006), asudes seejärel meisterlikult käsitlema ristisõdade temaatikat, mida kroonis Euroopa Liidu kirjandusauhind (2010).

Ladusaid kirjutajaid oli ja on välisteenistuses tõesti palju, tõlkijatest rääkimata (E. Turmen, M. Talvet-Mustonen, M. Palli). Minu hea ülemus New Yorgis (enne Jõerüüti), Merle Pajula on kriminaalromaani „Ruunikirjad“ (1995) autor. Hea kirjamees oli kadunud Riho Laanemäe (hiljem Marjak), Varssavi ja Praha saatkonna rajaja, kes jäi kahjuks alla elumere tormidele.

Ajaloolane ja suursaadik Margus Laidre on teenistuse kõrvalt leidnud aega kolme monograafia jaoks, nende hulgas põhjalik "Sõnumitooja või salakuulaja? Nüüdisaegse diplomaatia lätted 1454–1725" (2003).

Kaua töötas välisministeeriumis Indrek Sootak, kellest enamik kolleege ei teadnud, et tegu on ulmekirjanduse ringkondades tuntud mehega. Aastad läksid, Indrek Hargla kirjutas ikka öösiti edasi nagu Kafka ja vahest ka tööajal, kuni viimaks tema geenius avastati – ta võis teenistusest lahkuda ning pühenduda rahus kirjutamisele.

... ja meilid kustutatakse ära

Mida sest jutust arvata? Vast seda, et diplomaat peaks olema kirjaoskaja, isegi veel parem kui ta oleks kirjanduslike kalduvustega. Siis läheb kirjutamine libedamalt. Sest et „glamuursed“ vastuvõtud on vaid üks osa diplomaadi elust. Suure osa ajast tuleb kribida analüüse, memosid, ülevaateid, kõnesid, jutupunkte, taustamaterjale, kirju...

Tuleviku ajaloolasel läheb raskeks, sest üsna palju lõbusamat teksti jääb vaid omavahelistesse meilidesse, need aga kustutakse ära.

Lisapalaks aga „väikese vinjetina“ midagi endise kolleegi, erakordselt kultuurilembese Artur Laastu sulest. „Praegu meie Moskva saatkonda teenides meenutan nüüd juba mitme-setme kevade tagust jahedat aprilli Pariisis 1995, kui olin sinna just saabunud. Taevas on Île-de-France´i kohal sel aasta-ajal eriline, kõrge ja helendav, mõne harva kiudpilvega. Just sellistel jahedatel päevadel hakkavad õitsema mandlipuud tillukesel Fürstenbergi platsil Saint-Germain-des-Prés linnajaos. Jälle laulab seal kaasaegne menestrel vähestele kuulajatele sellest, et maailma mõra kulgeb läbi poeedi südame. Vahetevahel pudeneb kõrgelt meie peale üksik mandliõis. Ja jälle on kõik lauad kinni Les Deux Magots´ kohviku terrassil, mis Saint-Germaini kiriku vastas. Maailm on jälle noor ja südames on rõõm. Taas on kõik võimalik.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare